Ettevaatust: puugid asuvad tõenäoliselt varem liikvele

Terviseameti epidemioloogianõuniku Kuulo Kutsari sõnul hakkavad puugid tänavu suhteliselt sooja talve ja varajase kevade tõttu tõenäoliselt varem liikuma.
«Ei saa veel öelda, et puugid on liikvel, kuid tõsi on see, et tänavu asuvad nad tõenäoliselt varem liikvele,» ütles Kutsar.

Ta rääkis, et eile näitas termomeeter tema akna taga päikesevarjus juba 13-14 plusskraadi ning kui ka öised külmad varsti mööda saavad, siis hakkavad maapinnalähedased kihid kiiresti soojenema.

«Kui maapinna temperatuur on viis kuni seitse kraadi, muutuvad puugid aktiivseks ja hakkavad pärast talvist paastumisaega otsima, kust süüa saab,» lausus epidemioloog.

Tavaliselt algab puugiohtlik aeg küll aprillist ja kestab oktoobrini, ent Kutsari hinnangul võivad puugid tänavu liikvele asuda juba märtsis.

Puugid ja nende vastsed on eriti aktiivsed kevadel, mil neid on rohkesti pinnaselähedasel kõdul, vanade puulehtede ja kulu all nii metsaniitudel kui ka lehtmetsas.

Puugid varitsevad saaki niisketes ja varjulistes kohtades ehk hõredates sega- ja lehtmetsades, metsaserval ja puisniitudel või lihtsalt rohu sees ning haagivad sealt ennast ohvri riiete külge.

Puugid võivad levitada nii puukentsefaliiti kui ka puukborrelioosi.
Praegu oleks Kutsari sõnul õige aeg inimestele meelde tuletada, et kindlasti tasub end puukentsefaliidi vastu vaktsineerida, eriti neil, kes palju looduses ringi liiguvad.
Lyme’i tõve ehk puukborrelioosi vastu vaktsiini aga ei ole.


Vaktsineerimine on ennekõike vajalik puukentsefaliidi ohualade piirkondades elavatele püsielanikele, eriti lastele, kuna lapsed on enamasti aktiivse eluviisiga ja viibivad tihedamini looduses. Ka enne maale või laagrisse saatmist peaksid vanemad oma lapsed laskma ära vaktsineerida.

Puugihaiguste eest kaitsmiseks võiks kasutada apteekides müügil olevaid puugitõrjevahendeid. «Kindlasti tuleks kodus ka oma keha üle kontrollida ning neid riideid, millega sai looduses käidud, ei tohiks tuppa tuua, vaid need tuleks ära kloppida õues,» ütles Kutsar.

Kui puuk on end ikkagi naha sisse imenud, siis tuleks see avastamisel võimalikult kiiresti eemaldada.

Samuti tuleks kassid ja koerad enne nende tuppa laskmist üle kontrollida, sest puugid poogivad end väga kergesti neile külge.

Terviseameti andmetel on puukborrelioosi selle aasta esimese kahe kuuga diagnoositud 69 korral, mullu samal ajal registreeriti puukborrelioosi juhte 58.

Kutsari sõnul ei tähenda see kindlasti seda, et puugid on juba praegu liikvel.
«Puukborrelioosi iseärasus on selles, et arstid avastavad selle hiljem.
Inimene võis nakatuda eelmisel aastal, kuid haigusnähud lõid välja ning laboratoorsed analüüsid näitasid seda alles nüüd,» nentis ta.

2014. aastal registreeriti Eestis 83 puukentsefaliidi haigusjuhtu ja 1289 puukborrelioosi juhtu. Puukentsefaliiti tänavu tuvastatud ei ole.

Puugihammustuse vältimiseks:
•kanna heledaid, pikkade varrukatega riietust, et puuke märgata
•püksisääred topi sokkide või kummikute sisse
•kasuta putukatõrjevahendeid
•pärast puugiohtlikus piirkonnas viibimist kontrolli kogu keha, lastel hoolikalt ka kõrvatagused

Kui puuk on hammustanud:
•katsu puuk võimalikult kiiresti nahalt eemaldada - kui puuk on nakatunud, siis on ka paar tundi olulised
•kui see endal ei õnnestu, siis pöördu arsti poole abi saamiseks
•ära haara puugist väga kõvasti kinni, hoidu tema tagakeha pigistamisest või määrimisest
•võta temast võimalikult pea lähedalt kinni
•võimalusel kasuta peenikesi pintsette (müügil on ka eriline puugieemaldamisvahend), sikuta ettevaatlikult
•pese hammustuskoht vee ja seebiga või desinfitseeriva vahendiga
•kui pärast metsaskäiku tekib mõne päeva või kuni kuu jooksul palavik või ilmnevad külmetushaiguse taolised haigusnähud või kui hakkab hammustuskoht punetama, otsi abi arstilt ning kindlasti räägi arstile nahalt leitud puugist või puugiohtlikus piirkonnas viibimisest

Allikas:

http://tervis.postimees.ee/3124031/ettevaatust-puugid-asuvad-toenaoliselt-varem-liikvele

Ettevaatust – puuk, mille hammustus võib teid taimetoitlaseks muuta

Too tilluke nugilestaline saab hakkama ülesandega, mis tervishoiuekspertidele ja toitumisnõustajatele pahatihti üle jõu käib — puuk ladinakeelse nimega liigist Amblyomma americanum muudab punase liha inimestele seedimatuks!

Mõistagi pole puuk ise taimetoitlane, kuid võib eluks ajaks taimset toitu eelistama panna oma ohvrid.
Inglise keeles Texase osariigi sümboli järgi "ühe tähe puugiks" (ingl lone star tick) nimetatav lülijalgne kannab mitmeid haiguseid, kuid tähelepanuväärseim tolle eluka juures on tema võime tekitada inimestel allergiat liha suhtes.

Põhjus peitub ühendis nimega alfa-gal (galaktoos-alfa-1,3-galaktoos), teatud süsivesikus, mis on omane mitte-esikloomalistele imetajatele.
Inimorganismis alfa-gali ei leidu, kuid tavaliselt suudab meie seedeelundkond seda ilma soovimatute kõrvalnähtudeta töödelda.
Kui sööme liha, mis sisaldab alfa-gali, seedub see soolkonnas probleemitult.
Kui toosama aine satub aga puugihammustuse kaudu vereringesse, on tagajärjed hoopis teistsugused — inimese immuunsüsteem tajub ühendit nimelt ohuna organismile ning hakkab tootma selle vastu kaitset pakkuvaid antikehasid.
Antikehad jäävadki vereringesse, mis tähendab, et alfa-gali sisaldava liha söömine võib põhjustada ränki allergianähte.
Reaktsioonide ägedus siiski kõigub inimeseti.
Kõige tõsisematel puhkudel võib ohvril tekkida tunne, et ta põleb, millega kaasneb hingamispeetus.

Reaktsioonid alfa-galile võivad mõnedel juhtudel iga manustamiskorraga hullemaks muutuda. Sümptomid võivad ilmneda isegi kuni kaheksa tundi pärast alfa-gali söömist, mis tähendab, et allergeeni tuvastamine võib osutuda väga keeruliseks.

Tervisehäiret pole seni suudetud kuidagi ravida ning arstid ei oska öelda, kas lihaallergia ajapikku taandub.
See tähendab, et puugilt hammustada saanud inimene peab kogu ülejäänud elu punast liha vältima, kui ta ei soovi kannatada sügelevat löövet või harvadel puhkudel suisa äkksurma läbi elu kaotada.
Kala ja linnuliha alfa-gali ei sisalda, mistõttu Texase puugi hammustusest johtuva allergia all kannatajad võivad neid süüa, kartmata vaevuseid.
Allergianähte võivad aga tekitata mõned piimatooted, nagu ka looma- või searasvas valmistatud köögiviljad.
Seos lihaallergiate ja puukide vahel avastati alles seitse aastat tagasi Austraalias, kus ühe teist liiki puugi hammustus sarnaseid sümptomeid põhjustas.
Puukide tekitatud allergia hämmeldab teadlaseid, eriti seetõttu, et alfa-gal on suhkur, mitte valk. Suurem osa allergiaid — nagu näiteks maapähkliallergia — kujutavad endast immuunreaktsiooni teatud valkudele.
Tõtt-öelda on alfa-gali allergia ainus teadaolev suhkrust johtuv allergia maailmas.
Õnneks elab konkreetne puuk peamiselt Ameerika Ühendriikide kesk- ja lõunaosas.
Pole teada, et mõni Eestis levinud puugiliikidest lihaallergiaid põhjustaks.

Allikas:
http://forte.delfi.ee/news/maa/ettevaatust-puuk-mille-hammustus-voib-teid-taimetoitlaseks-muuta.d?id=69867495

Iga kolmas puuk kannab haigustekitajat

Viimastel aastatel on puukborrelioosi haigestumine Eestis järsult tõusnud

Puuk sööb kolm korda elus ja ainult verd.

Kui ta juhtub imema mõnelt linnult, näriliselt või suurelt imetajalt borrelioosi tekitava bakteriga nakatunud verd, võib ta selle bakteri järgmise toidukorra ajal edasi anda.

Näiteks inimesele.

Ehkki Eestis elab kahte liiki puuke – võsa- ja laanepuuk – pole inimesel vahet, kumma ta külge korjab: neid suudavad eristada vaid spetsialistid ja haigusi võivad kanda mõlemad.
Üksnes elupaiga suhtes on neil pisut erinevad eelistused.

"Laanepuuk tahab pigem tiheda alustaimestikuga metsi, tema inimesele päris koju ei roni, aga võsapuugi võib saada ka mõnest linnapargist," selgitab Maarja Ader, kes kaitses äsja Tartu tervishoiukõrgkoolis lõputöö puukide asustustihedusest ja borrelioositekitajate kandmisest.

 

Palavat pelgab, aga talve ei karda

Sõltuvalt temperatuurist ja niiskusest võib puuk elada kuus kuud kuni kuus aastat ja suurem osa sellest ajast veedab ta sõna otseses mõttes rohujuure tasandil.

"Puuk elab kõdus, pinnases," seletab Ader. "Sealt tuleb ta sobiva ilma korral taimestiku peale alles siis, kui on vaja peremeeslooma jahtida, muidu ta kodust väljas ei käi."

Puuk hakkab ringi vaatama kevadel, kui temperatuur on ületanud 5, veel parem aga 7 plusskraadi; mida suurem õhuniiskus, seda parem. Samas – päris troopilist palavust puuk kah ei talu, kuumal südasuvel eelistab ta vaikselt kodus istuda.

"Enamasti on puugid kõige aktiivsemad aprillis-mais ning siis sügisel: septembris ja oktoobris," tutvustab Ader. "Praegune suvi tundub puukidele aga päris hästi sobivat."

Süüa otsib viie meetri raadiuses

Kui putukad teevad talvitumiseks põhjalikke ettevalmistusi – söövad end rasva ja viivad puhta vee sisalduse organismis miinimumini, et see jääkristalle moodustama hakates rakke ei lõhuks –, siis ämblikulaadsete klassi kuuluval puugil on ükskõik, millal külmaks läheb.

Talve võtab ta vastu seal, kus talv teda tabab. Langeb temperatuur alla viie kraadi, muutub ta lihtsalt loiuks; kestab külmem periood pikemalt, läheb puugi organism diapausi – puhkeolekusse, kus ainevahetus on viidud nii aeglaseks kui eluspüsimiseks vähegi võimalik.

"Ta ei tegutse; lihtsalt ta elutsükkel läheb pikemaks," nendib Ader.

Emane puuk – kuramaaž isasega toimub enamasti söögilaua taga, näiteks koera või rebase seljas – muneb 2000–3000 muna. Sedavõrd suur järglaste arv näitab looduses enamasti kahte asja.

Esiteks, vanem laste eest ei hoolitse, igaüks vaatab ise, kas ja kui kaua tal elada õnnestub. Teiseks, suguküpseks saavad üsna vähesed, suurema osa pistavad teised elukad varem nahka.

Puugil on kolm elustaadiumit. Munast kooruvad vastsed – väikesed ümmargused poolläbipaistvad loomakesed. Vastsed võtavad elu esimeseks söögikorraks ette mõne hiire, rohus ringi sahmiva linnu või koguni sisaliku.

Kui kõht täis, vastne kestub. Nümfistaadiumisse jõudnud puuk on juba päris puugi moodi, ainult et hulga pisem. Temagi imeb endal korra kõhu täis ja kestub. Nüüd on puuk täiskasvanud, valmis võtma oma elu kolmanda, viimase kõhutäie ja pidama pulmi.

Kuna puuk sööb vaid kolm korda, peab ta väga hoolikalt kaaluma, kuidas ja millele saadud energiat kulutada. See on ka üks põhjus, miks puuk ei roni puu otsa – erinevalt üsna levinud arvamusest.

Puuk lihtsalt ei jaksa puu otsa ronida. Lisaks poleks tal seal ka midagi peale hakata, sest ohvrit otsides on puuk passiivne passija.

Metsast tulles tee puugiseire

Eelistatult loomaradade ääres elavad puugid ronivad rohukõrtele ja jäävad lootma hea õnne peale, et neist möödub keegi, kellele end takjanupuna külge haakida.

Puuk ei aja kedagi taga ega jaksa ka ise põgeneda. Ühe toidukorra otsingul kõnnib puuk ringi kõige rohkem viie meetri raadiuses.

Süües võib puuk koos verega sisse imeda bakteri suurest grupist üldnimega Borrelia. Nende, puukborrelioosi põhjustavate bakterite looduslik reservuaar on linnud, närilised ja ulukid.

Järgmises elustaadiumis toitudes võib puuk kanda Borrelia üle uuele ohvrile. Aga võib juhtuda ka, et puuk hoopis vabaneb bakterist.

"Norras tehtud uuringud näitasid, et metskitsede suure asustustiheduse korral on Borrelia esinemissagedus puukidel keskmisest palju väiksem," tutvustab Ader kolleegide tööd.

See tähendab, et kitse organism hakkab Borrelia’ga võitlema – nagu organism sissetungijaga ikka – ja tal moodustuvad verre Borrelia vastased immuunkompleksid. Kui nüüd puuk joob sellise immuunkompleksiga verd, võtab ta sisulistelt rohtu, mis tapab Borrelia ka tema organismis.

Võimalik, et Eestis on selliseid nii-öelda ravikitsesid vähevõitu; võimalik, et puugihammustuse saanud inimesed pöörduvad tihedamini arsti poole; võimalik, et borrelioosi on hakatud sagedamini diagnoosima.

Kindel on see, et borrelioosi nakatumise arv aasta-aastalt tõuseb. Kui 2000–2007 oli aastas vähem kui 1000 haigestumisjuhtu, siis tunamullu registreeriti Tervise Arengu Instituudi andmeil 1546 haigestumisjuhu. Sealjuures oli see näitaja vahepealsetel aastatel veelgi suurem.

Puukidel Borrelia esinemissagedust uurinud Ader kinnitab, et vähemalt Lõuna-Eestis kannab seda bakterit iga kolmas puuk. Mis tähendab, et pärast metsaskäiku tuleb end kiiresti üle vaadata.

Õnneks ei kuku külge hakanud puuk kohe verd imema nagu sääsk. Tal võib kuluda sobiva söögikoha leidmiseks terve ööpäev. Samuti ei pruugi Borrelia kohe esimese suutäiega üle kanduda.

"Eri allikate väitel võtab nakatumine aega keskmiselt 24 kuni 48 tundi, kuid üksikutel juhtudel võib see toimuda ka palju kiiremini," veenab Ader ettevaatlikkusele.

Paraku kannavad puugid peale borrelioosi edasi veel tervet hulka haigusi. Neist tuntuim ja kõige ohtlikum on puukentsefaliit.

Borrelioosi sümptomeid on seinast seina

Borrelia bakter kandub puugilt inimesele edasi sülje, väljaheidete, oksega. See on ka üks põhjus, miks soovitatakse puuk eemaldada pintsettidega – muidu võivad Borrelia-bakterid sattuda kätele ja sealt näiteks silma.

Kui Borrelia on jõudnud inimese verre, otsib ta endale organismis koha, kus elama hakata. Huvi pakuvad talle näiteks süda, liigesed ja aju.

End sisse seades häirib ta meie loomulikku sisekeskkonda ja protsesse ning selle tagajärjel tekib tõbi, mis võib endast märku anda väga mitmesuguste sümptomitega. Alates nahalööbest ja gripile omasest palavikust-lihasvalust; halvemal juhul võib kujuneda välja südamelihase põletik või ajukelmepõletik.

Kuigi kõik Borrelia bakterid ei pruugi kaugeltki haigust põhjustada, tuleb igal juhul pöörduda arsti poole, kui puugihammustuse ümbrus märklauana punetama hakkab. Kiiresti jaole saades on Borrelia seljatatav lihtsa antibiootikumikuuriga.

 

Allikas:

http://www.naisele.ee/587210/iga-kolmas-puuk-kannab-haigustekitajat

Laste puugivaktsiini tarnega esineb probleeme

Paljud inimesed lasevad end suvel puukidega levivate haiguste vastu vaktsineerida, kuid tekkinud on tarneprobleem lastevaktsiiniga.
Puugid levitavad puukentsefaliiti ja puukborrelioosi. Puukentsefaliidi vastu on võimalik end kaitsta kaitsesüstimisega, puukborrelioosi vastu vaktsiin aga puudub. Ravimiameti ravimiohutuse osakonna juhataja Ott Laiuse sõnul on hetkel lastevaktsiinis tarneauk, vahendas "Aktuaalne kaamera".
Laius rääkis, et täiskasvanutele mõeldud puukentsefaliidi vastane vaktsiin on praegu vabalt kättesaadav ning lastele mõeldud vaktsiin on apteekides veel kättesaadav aga hulgimüügi tasandil otsa lõppenud. Apteegid ei saa seda praegu juurde tellida, aga paljudes apteekides seda üle Eesti on veel seda saada, ütles Laius.

Laiuse sõnul on tegemist tootmisprobleemidega. Ravimiamet saaks olukorda lahendada lubades võõrkeelsete pakenditega vaktsiinid Eesti ravimiturule. Praegu aga seda vajadust pole, kuna apteekides on vaktsiin siiski kättesaadav.
"No, mis ma oskan inimestele soovitada on võib-olla see,et minna apteeki ja siis kui selles konkreetses apteegis pole, siis apteeker kindlasti oskab edasi suunata inimest, et millises lähemas apteegis vaktsiini saada on," ütles Laius.
Kui rahvasuu ja mitmed puukide loendajad väidavad, et sellel suvel oleks nagu puuke vähem, siis terviseameti epidemioloogianõuniku Kuulo Kutsari sõnul puugid siiski Eestist ära kolinud pole ja puukide vähesust kinnitada ei saa.
"Sel aastal oleme registreerinud ja arstid on diagnoosinud ainult 16 puukentsefaliidi juhtu, kusjuures juunis oli neid ainult 1, maikuus 4 aga juulikuus 9 - kümne esimese päevaga juba 11 juhtu. Nii et isegi puukentsefaliidi osas näib haigestumine oluliselt sagenevat," ütles Kutsar.
Puuk on Kutsari sõnul seega endiselt meie sega- ja lehtmetsade, puisniitude ning heinamaade tavaline elanik.
"Puuk istub kuskil rohumaal, heinamaal 20, 50, kuni mitte kõrgemal kui 70 cm kõrgusel maapinnast rohul ja ootab seal oma saaki. Ja kui seda saaki kahe aasta jooksul pole tulnud, võib see puuk ära surra," selgitas Kutsar.

 

Allikas:

http://uudised.err.ee/v/eesti/3dc5240d-fc94-499e-b6b4-aa9a693a6df7

Kuhu kadusid puugid?

Nii Tervise Arengu instituut (TAI) kui ka zooloog Tõnu Talvi kinnitavad ühest suust, et tänavu on puukide arvukus vähenenud või ei ole puuke olnud nii palju nähtaval.«Puuke on tõesti tänavu vähem kui näiteks aastatel 2006–2009,» tõdes TAI viroloogia osakonna teadur Julia Geller, kuid möönis, et avaldatud andmeid puukide arvukuse kohta käesoleval aastal ei ole.Kuna TAI kogub puuke taimestikult erinevates kohtades üle Eesti, on neil andmeid puukide arvukuse ja nakkustekitajate kohta viimase kahe aasta eest ehk 2012 ja 2013, mil puuke oli selgelt vähem kui 2006–2009.

Tulemustest nähtub, et puukide arvukus võib uuritud kohtadest suurimaks paisuda Pärnumaal.

Üsna suur osakaal puukidest on puukborrelioosi haiguskandjad (sõltuvalt maakonnast kuni 40 protsenti) ning väiksem osa puukentsefaliidi haiguskandjad.
Keskkonnaameti looduskaitsebioloog Tõnu Talvi nentis, et kuigi tal pole uuringule tuginevaid andmeid, näib talle looduses viibides, et vähemalt Saaremaal, kus puuke on tavapäraselt palju, neid tänavu võsastikus eriti silma ei hakka.
«Looduse vaatlejana tundub mulle, et neid on looduses praegu üsna tagasihoidlikult.

Põhjuseks ma julgeks tuua jaheda kevade ja suve,» lausus Talvi ja jätkas: «Nad on ju kõigusoojased nagu kõik lülijalgsed, mistõttu näib neid jaheduse tõttu vähem olevat.

See ei tähenda muidugi, et neid mõnes muus piirkonnas rohkem ei oleks ja mõnel teistsugust kogemust poleks.»
Talvi hinnangul on puukide arvukus üldiselt viimastel kümnenditel pigem kasvanud, kuna suur osa möödunud sajandi keskpaigas haritavast maast, heinamaad ja karjamad ei ole enam inimese kasutuses – need alad on võsastunud ning on nüüd puukide lemmikpaigad.
Teisalt mõjutab puukide arvukust Talvi sõnul oluliselt vaheperemeesorganismide olemasolu, näiteks väikesed närilised nagu hiired, karihiired, siilid ja muud keskmist mõõtu imetajad, ka suuremad kodu- ja metsloomad.
See kõik aga ei tähenda, et puugid ei võiks veel välja ilmuda. 

«See ei tähenda, et nüüd, kui ilmad juulikuus soojaks lähevad, ei võiks kohe sama palju tagasi tulla. Nad lihtsalt liiguvad alumisest kõdukihist üles rohukõrte tippudesse ja kinnituvad inimese külge,» jutustas Talvi.
Terviseamet on maikuu seisuga registreerinud 169 puukborrelioosi ja neli puukentsefaliidi juhtu.
Andmed, mis on kogutud aastatel 2012–2013:

Maakond	Puukide arvukus 100 ruutmeetri kohta (varieerub vastavalt kuule, kõige rohkem tavaliselt mais, juunis ja augustikuus)	Puukide haigusetekitajate nakatumisprotsent	Kommentaarid ja täpsustused
Järvamaa	0,3 – 10,2	Kuni 34% puukborrelioosi põhjustajat Kuni 2,5% puukentsefaliidi põhjustajat	Leitud ka uus puukidega ülekantav haigusetekitaja, neoerlihhioosi põhjustaja. Candidatus Neoehrlichia mikurensis, ~2.6%
Lääne-Virumaa	0,2 – 1,3	On olemas puukborrelioosi ja puukentsefaliidi põhjustajad	Tulemused haigusetekitajate kohta puukides ei ole objektiivsed, kuna üldse on taimestikult kogutud ja uuritud puuke on väga vähe (kuni 10 kogu hooaja vältel)
Saaremaa	0,8 – 26,9	Kuni 40% puukborrelioosi põhjustajat Kuni 3,6% puukentsefaliidi põhjustajat	Leitud ka uus puukidega ülekantav haigusetekitaja,  neoerlihhioosi põhjustaja. Candidatus Neoehrlichia mikurensis, ~3.6%
Tartumaa	0,1 – 5,5	Kuni 30% puukborrelioosi põhjustajat Kuni 4,4% puukentsefaliidi põhjustajat
Pärnumaa	0,3 – 38,4	Kuni 38% puukborrelioosi põhjustajat Kuni 2% puukentsefaliidi põhjustajat

Allikas:
http://tarbija24.postimees.ee/2847855/kuhu-kadusid-puugid

Borrelioosibakter on vanem kui inimkond

Närvisüsteemi, südant ja liigeseid kurnavat puukborrelioosi hakati diagnoosima umbes 40 aastat tagasi.
Tõbe tekitavad bakterid olid olemas juba 15 miljoni aasta eest, näitas ajakirjas Historical Biology ilmunud uurimus.
Oregoni osariigi ülikooli teadlased uurisid 15-20 miljoni aasta eest merevaigus kivistunud puuke ning avastasid nende kehast arvukalt spiroheete – keeritsbaktereid, kes on väga sarnased borrelioositekitajatele.
Uurimuse autori George Poinari kinnitusel on Palaeoborrelia dominicana nime saanud ürgsed mikroobid väga tänapäevase Borrelia moodi.
Sama uurimisrühm on leidnud saja miljoni aasta vanusest merevaigust puugifossiile, kelle kehas leidub riketsiaid – tillukesi rakkudes elavaid mikroobe, kes tänapäeval tekitavad tähnilist palavikku.
Uurija sõnul on puukidega levivad haigused inimkonda saatnud selle algusest peale.
Umbes 5300 aasta eest Alpides surnud jäämees Ötzi põdes samuti borrelioosi.

Allikas:
http://novaator.ee/ET/meditsiin/borrelioosibakter_on_vanem_kui_inimkond/

Puukidega edasi kanduvad haigused ja nende ennetamine

Puugid muutuvad aktiivseks, kui ööpäevane keskmine temperatuur on 5–7 kraadi, kuid puukentsefaliidi vaktsiini tootjate turundusmeeskond on aktiivne aasta ringi.
Nagu iga vaktsiini puhul, tasub ka puukentsefaliidi puhul hoolega läbi mõelda, kui suur on haigestumise riski ning kas vaktsineerimine on vajalik või saab puukentsefaliiti ennetada ka lihtsamalt.

Puugid kannavad edasi peamiselt kahte haigust – lisaks puukentsefaliidile ka puukborrelioosi ehk Lyme tõbe.
Esimene neist on viirushaigus, mis võib kergemal juhul põhjustada gripisarnaseid nähtusid nagu kerge palavik koos pea- ja lihasvaludega.
Need vaevused kestavad kuni nädala ja seejärel enamik inimesi terveneb ning saavutab eluaegse immuunsuse. 10–30% juhtudel tungib viirus edasi ajju ja ajukelmetesse ning umbes nädal peale esmaseid nähtusid tõuseb palavik uuesti, tekivad peavalu, iiveldus, kuklakangestus, unisus, treemor, krambid, halvatused ja psüühilised muutused.
Entsefaliidi suremuse kohta on erinevaid andmeid.
Peamiselt oleneb see sellest, millist tüüpi viirusega on tegu.
Võsapuugiga leviv entsefaliit on palju kergem, 1% suremusega ja väga väheste halvatusnähtudega. Ohtlikum on entsefaliit, mis levib Ida-Eestis koos laanepuugiga – selle suremuseks on hinnatud isegi 20%.
Puukborrelioos on bakteriaalne haigus.
Borreeliabakterid elavad puugi seedekanalis ning nende üle kandumine inimesele võtab rohkem aega, kui entsefaliidi viirusel.
Õigeaegse avastamise korral allub haigus hästi antibiootilisele ravile.
Krooniliseks muutunud tõve puhul on ravi aeganõudvam ja keerulisem.
Haiguse avaldumine jagatakse tinglikult kolme perioodi.
Puugihammustuse piirkonnas tekib punetav ala, mis järk-järgult ringikujuliselt suureneb. Terviseameti andmetel tekib hammustuskohale erüteem 60-80% nakatunutest  1–4 nädala jooksul. Aja möödudes lööve kaob, kuid võivad tekkida palavik, külmavärinad, lihase- ja liigesvalud, kurgu- ja peavalu ning köha.
Lisaks võivad olla suurenenud lümfisõlmed ning esineb üldine nõrkus.
Kui inimene ei saa õigeaegselt ravi, võib kujuneda haiguse kolmas staadium ehk püsiv põletik. ~15%-l kujunevad närvisüsteemi häired (meningiit, entsefaliit, müeliit või neuriit).
~8%-l tekivad südame rütmihäired (atrioventrikulaarne blokaad), mis avaldub liiga aeglase südametegevusena.
Tüüpiliselt esineb ka liigeste valu, mis pidevalt liigub ühest liigesest teise.

Kui suur on puukentsefaliiti nakatumise risk?
Eestis diagnoositakse puukentsefaliiti 1950. aastast alates ning kuigi vaktsineerimise kampaania mõõtmed viitavad justkui epideemia laienemisele, siis statistika kohaselt haigestumine puukentsefaliiti järjekindlalt väheneb (1998.a. võrreldes on haigestumus vähenenud üle 3 korra).
Oht nakatuda üksikust puugihammustusest on väike sest mitte kõik puugid ei kanna viiruseid ja baktereid edasi.
Keskmiselt on Eestis puukentsefaliidi viirusega nakatunud 1,6% puuke.
Võsapuukidest on viirusega nakatunud neli-viis korda väiksem osahulk kui laanepuukidest. Maakondades, kus puukentsefaliiti haigestumise tase on kõrge, kannavad nakkust 0,4% võsapuuke ja 5,2% laanepuuke.
Samas on võimalik, et puuk kannab korragi nii entefaliidi viirust, kui borreeliabakterit.
Vahel harva on esinenud inimeste nakatumist keetmata kitsepiima või sellest valmistatud juustu kaudu.
Haiguse parim profülaktika on puukide vältimine.
Looduses käies tasub kanda heledaid kinniseid riideid ning kohe peale metsast ja heinamaalt naasmist ennast hoolikalt puukide osas kontrollida.
Puugid eelistavad õrnema nahaga kohti ja poevad sageli kõrva taha, kubemesse, kaenlaalustesse ja muudesse sellistesse kohtadesse.
Võib minna mitmeid tunde, enne kui nahal rändav puuk leiab sobiva koha kinnitumiseks ning sealt veel mitukümmend minutit, kuni putukas suudab tungida läbi nahakihtide ja jõuda veresooneni.
Kui see siiski juhtub, siis tasub tervist jälgida ja kui kuu aja jooksul peale puugi hammustust tekib palavik või hammustuskoha punetus tasub pöörduda arsti poole.
Puugi eemaldamisel ei tohi kasutada õli, võid või muid aineid.
Puugi ärritamisel või surmamisel enne välja tõmbamist “oksendab“ ta seedesüsteemi sisu inimese vereringesse, mis suurendab nakatumise ohtu.
Puugi eemaldamiseks tuleb tõmmata nahk pingule ja siis  haarata peente pintsettidega puugist kinni võimalikult naha lähedalt ja otse välja tõmmata (mõned autorid soovitavad välja kruvida).
Puugi tagakehast ei ole soovitav kinni haarata, sest selle pigistamine surub viiruse hammustuskohta. Parem on, kui eemaldub ka puugi pea.
Kui see aga jääb sisse, siis tuleb rahulikult oodata, sest pea eemaldub ise paari päeva pärast.
Puugi eemaldamise järel tuleb pesta hammustuskohta tavalise vee ja seebiga, võib ka desinfitseerida või panna peale teepuuõli.

Puukentsefaliidi ravi
Puukentsefaliidi puhul spetsiifiline ravi puudub.
Esimesel kahel haiguspäeval on soovitatud manustada puukentsefaliidi vastast immuunglobuliini. Samas on väljaandes Eesti Arst 2007 aastal avaldatud artiklis kirjas, et immuunglobuliinpreparaate ei soovitata üheski haigusfaasis, sest nende tõhusust ei ole tõestatud ning nad on väga allergeensed. Entsefaliidi ravis on oluline jääda rahulikult voodisse ja toetada immuunsüsteemi tööd C- ja E-vitamiini, seleeni ja tsingiga.
Närvikahjustuste puhul tasub anda lisaks B-grupi vitamiine ja krampe leevendab magneesium.
Abi võib olla ka homöopaatiast.
Väga oluline on piisavalt puhata ja mitte liiga vara tööle naasta.

Mida sisaldab vaktsiin
Vaktsineerimine on soovitav inimestele, kes viibivad palju looduses.
Ametliku soovituse kohaselt on selleks metsatöölised, jahimehed, kaitseväelased, piirivalvurid Tartu ja Pärnu ümbruses, Kagu- ja Kirde-Eestis ja põhjarannikul.
Kuna aga kergelt kulgevat puukentsefaliidi vormi on lihtne segamini ajada tavalise gripiga, siis võib paljude puhul vaktsineerimine osutuda üleliigseks, kuna haigus on enda teadmata juba varasemalt läbi põetud.
Seetõttu tasuks enne vaktsineerimist lasta teha IgG antikehade analüüs, kuna nende esinemine viitab läbipõetud nakkusele või vaktsineerimisele.
Eestis on kasutusel kaks puukentsefaliidi vaktsiini – Ticovac ja Encepur.
Ravimite infolehel on märgitud, et sarnaselt teiste vaktsiinidega ei pruugi vaktsiin kõiki vaktsineerituid täielikult kaitsta ning kaitse ei kesta terve elu, vajalik on revaktsineerimine esimesel korral kolm aastat peale esmase vaktsineerimise kolmandat annust ja edaspidi iga viie aasta järel. Vaktsiin sisaldab inaktiveeritud puukentsefaliidi viirust, mis on toodetud kanaembrüo rakkudes. Seetõttu ei soovitata vaktsiini inimestele, kellel on allergia munade või kanaliha vastu, samuti formaldehüüdi või antibiootikumide (neomütsiin, gentamütsiin) vastu.
Vaktsiin sisaldab ka alumiiniumi – ainet, mida on peetud üheks potentsiaalseks põhjuseks mitmete krooniliste närvisüsteemi haiguste (Alzheimeri tõbi, Parkinsonism) puhul.
Vaktsineerimise kõrvalnähtude kohta ei ole palju infot. 1992 aastal Poolas läbi viidud uuringu kohaselt, esines esimese vaktsiinidoosi järel kolmandikul inimestest peavalu, mõnedel lisandusid lihasevalud, palavik, uimasus ja gripi-laadsed sümptomid.
Üksikutel juhtudel on puukentsefaliidi vaktsiinile järgnenud juba olemas oleva autoimmuunhaiguse ägenemine, Guillain-Barre sündroom ning närvisüsteemi kahjustused.
Eelkooliealistel lastel on sümptomaatiline infektsioon haruldane.
Sageli võivad nad entsefaliidi tavalise palavikuga kulgeva viirushaigusena läbi põdeda ja sellest eluaegse immuunsuse saada.
Saksa arstid ei soovita vaktsineerida alla 14 aasta vanuseid lapsi ja toovad põhjenduseks just kõrvaltoimete esinemise.
Sotsiaalministeeriumi nakkushaiguste nõuniku Lea Tammai sõnul haigestuvad alla 7 a vanused lapsed haruharva puukentsefaliiti. 
Dr.Aino Rõõm ei soovita vaktsineerida rasedaid ja alla nelja aasta vanuseid lapsi.
Kui alla 4 a vanune laps on saanud puugilt pea-või kaelapiirkonda hammustada, tuleks lapsega pöörduda arsti poole.
Lapsele süstitakse immunoglobuliini (Bulini), millega lapse organismi viiakse kaitsekehad.
Need püsivad 3-4 kuud.
Doos sõltub lapse kaalust ja puugihammustusest möödunud ajast.
Puukentsefaliit ja puukborrelioos on mõistliku ennetuse korral välditavad haigused.
Puukentsefaliidi vastu vaktsineerimine tasub hoolega läbi kaaluda ning enne seda kindlasti teha analüüsid, kas vaktsiin on üldse vajalik, või on haigus juba märkamatult läbi põetud.
Nagu iga haiguse vastu vaktsineerimise puhul peab iga inimene tegema isikliku otsuse lähtuvalt sellest, kui suur on tal risk sellega kokku puutuda ning kas tal esineb allergiaid vaktsiini koostisosade suhtes.
Kõikidele sobivat ühest vastust selles küsimuses ei ole.

Allikas:
http://www.telegram.ee/toit-ja-tervis/puukidega-edasi-kanduvad-haigused-ja-nende-ennetamine#.U2fYZ40rjiw

Looduses varitsevat ohtlikku puuki tasub tunda

VAATA SAADET SIIT

Puuk pälviks Eesti kõige ebameeldivamate loomade edetabeli esikolmikus kindlasti koha.
Nende väikeste putukate levitatud haigused toovad ränki inimlikke tragöödiaid.

Puugi elutsükli pikkus on kaks aastat.
Esimesel kevadel peab ta leidma linnu või hiire, kelle külge kinnituda ning verd imeda.
Sügisel peab ta leidma uue peremeeslooma, kelle verest toituda ning seejärel täiskasvanuks saada. Järgmise aasta kevadel muneb emane 2000-3000 muna.

Puuk on rahulik, kuid järjekindel.
Ta ronib 20-60 sentimeetri kõrgusele ja ootab.
Võib oodata päevi, isegi nädalaid, et õige peremeesloom mööduks ning puuk saaks end tema külge kinnitada.

Allikas:
http://etv.err.ee/index.php?05592787&video=12007#.U19GKo0rjiw

Puugid on asunud liikvele

Terviseameti epidemioloogianõunik Kuulo Kutsar rääkis, et käesoleva aasta suhteliselt sooja talve ja varajase kevade tõttu on puugid juba mitmel pool Eestis liikvele asunud.
«Kuni oktoobri lõpuni tuleb arvestada looduses käies võimalusega, et satute kokku erinevaid tõbesid levitavate puukidega. Eestis on nendeks eeskätt puukentsefaliit ehk puugitekkeline viiruslik ajupõletik ja Lyme’i tõbi ehk puukborrelioos,» selgitas Kutsar.
Epidemioloogi sõnul on puugid ja nende vastsed eriti aktiivsed kevadel, mil neid on rohkesti pinnaselähedasel kõdul, vanade puulehtede ja kulu all nii metsaniitudel, lehtmetsas ning üha rohkem ka linnade metsaparkides ja koduaedades.
Eesti looduses on nad levinud peaaegu kõikjal, sagedamini leidub haigustekitajaid kandvaid puuke Lääne-, Lõuna-, Kirde- ja Kagu-Eestis ning põhjarannikul ja saartel.
Seega on saabunud Kutsari kinnitusel aeg, mil inimesed satuvad puugiründe ohvriteks ning tuleb mõelda enda kaitsmisele eelnimetatud puugihaiguste eest.
Ainus puugihaigus, mille vastu inimene saab end vaktsineerida, on puukentsefaliit.
Eelkõige on soovitatav end vaktsineerida puukentsefaliiti nakatumise riskirühma kuuluvatel inimestel, kes tahes-tahtmata võivad puukidega teistest sagedamini kokku puutuda – metsatöölised, talupidajad, kaitseväelased, elektriliinide ehitajad ja parandajad ning arvukalt muid ametimehi.
Kuid kevadel ja suvel jäävad puukide teele kõige sagedamini ette siiski need inimesed, kes igapäevaselt või puhkuse ajal armastavad looduses liikuda ning suvel ja sügisepoole metsas ja lagendikel lilli, seeni ja marju korjata, kuid unustavad end puugirünnete eest kaitsta.
«Puukentsefaliidi vastase vaktsineerimisega on soovitatav alustada varakevadel, enne soojade ilmade saabumist, mil puukide ründeaktiivsus ei ole veel alanud,» toonitas Kutsar.
Varakult alustamine on vajalik sellepärast, et immuunsuse kujunemiseks kulub 14-21 päeva ning  immuunsuse kinnistamiseks tuleb suvehooajal süstida veel vaktsiini teine annus.
Tervikuna koosneb puukentsefaliidi vastane vaktsineerimine kolmest süstist: teine annus süstitakse 1-3 kuud pärast esimese annuse süstimist ja kolmas annus 9-12 kuud pärast teise annuse süstimist.
Korduv-vaktsineerimine tehakse kolm aastat pärast viimast vaktsineerimist ning pikaajalise immuunsuse tagamiseks korratakse seda iga kolme kuni viie aasta tagant.
Muude puugihaiguste eest kaitsmiseks tuleb vältida puugiründeid, kasutada apteekides müügil olevaid puugitõrjevahendeid.
Kui puuk on end ikkagi naha sisse imenud, siis tuleks see avastamisel võimalikult kiiresti eemaldada.

Allikas:
http://tarbija24.postimees.ee/2774868/puugid-on-asunud-liikvele

Kas põetud puukentsefaliit mõjub ka aastakümnete pärast?

Lugeja küsib: Minu poeg, kes nüüd on juba täiskasvanud mees, põdes puukentsefaliiti aastakümneid tagasi.

Ta sai sellest raskest haigusest küll terveks, kuid nüüd tunnen ma muret, kas põetud haigus võib ka aastakümneid hiljem põhjustada mõnda teist haigust või vaimset häiret.

Vastab perearst MADIS VESKIMÄGI:
Puukentsefaliidiga on nii, et mõni põeb seda püstijalu, kurtes vaid veidi “gripinähte” ja peavalu, teine kahjuks sureb.
Mõnel ei jää mingeid jääknähte, mõnel aga tekivad ülitõsised ning sageli püsivad tüsistused. Üldiselt on nii, et aastate jooksul jääknähud leevenevad ja mingeid muid haigusest tingitud tüsistusi (insult, dementsus vms) pole vaja karta rohkem kui neil, kes ei ole haigust põdenud.
Haiguse läbipõdemist saab hinnata vereproovis esinevate antikehade analüüsiga.

Allikas:
http://maaleht.delfi.ee/news/tarbija/tervis/kas-poetud-puukentsefaliit-mojub-ka-aastakumnete-parast.d?id=68492543

Arstid on puukborrelioosi diagnoosides oskuslikumad

Ehkki puukborrelioosi esinemissagedus mullu võrreldes 2012. aastaga langes, on see terviseameti kinnitusel jätkuvalt kõrgel tasemel.

Puukborrelioosi haigestumisi registreeriti meil möödunud aastal 1132 korral, puukentsefaliiti haigestumisi oli 114. 2012. aastal olid need arvud vastavalt 1546 ja 178.
Tõeliseks borrelioosiaastaks oli aga 2011, mil registreeriti 2303 borrelioosijuhtu.
Puukentsefaliiti haigestumisi oli siis 250.
«Pärast 2007 aastat on perearstid ja eriarstid oluliselt parandanud teadmisi puukborrelioosi suhtes, mille tulemusena on kasvanud laboratoorsete uuringute arv ja selgunud enam-vähem tegelik puukborrelioosi haigusjuhtude arv aastas,» nentis terviseameti avalike suhete juht Iiris Saluri.
Puukide arvukus kasvab
Puukide arvukus ja nende bioloogiline aktiivsus looduses on viimaste aastate jooksul oluliselt kasvanud ja seda mitte ainult Eestis, seetõttu on  oluliselt tõusnud inimeste kokkupuude puukidega ja nakatumise sagedus, lisas Saluri.
Vaatamata ennetussoovitustele kasutada puugipeleteid, riietuda sobilikult loodusesse minnes, pööratakse terviseameti kinnitusel jätkuvalt liiga vähe tähelepanu puukide hammustuse ennetamisele.

Allikas:
http://tarbija24.postimees.ee/2754108/arstid-on-puukborrelioosi-diagnoosides-oskuslikumad

Puuke peletavad putukatõrje ning heledad pikad riided

Peaaegu kolmandikule puukentsefaliiti põdenutest jäävad pikaajalised või eluaegsed järelnähud nagu uinumishäired, suurenenud ärrituvus, käitumishäired ja keskendumisraskused.
Eestis pole palju ohtlikke elukaid, kuid iseendast pisike putukas, ämbliku ja skorpioni sugulane nimega puuk võib küll palju pahandust teha.
Puugihooaeg kestab tavaliselt aprillist oktoobrini, kuid pehme talv võib seda oluliselt pikendada. Puuk muutub aktiivseks juba siis, kui ööpäeva keskmine temperatuur on +5 kraadi.
Risk ühestainsast puugihammustusest haigestuda on väike, kuid nagu iga nakkushaigus, on ka puugi poolt edasi kantavad haigused ohtlikud.
Eestis registreeritakse igal aastal 200-300 puukentsefaliidi juhtu.
Ohupiirkonnad on põhjarannik, Pärnu ümbrus, Tartu ümbrus, Kirde-Eesti ja Kagu-Eesti. Puukentsefaliidi tagajärjel sureb umbes 0,5-1 % hammustada saanutest, peaaegu kolmandikule selle haiguse põdenutest jäävad aga pikaajalised või eluaegsed järelnähud.
Kõige sagedasemad järelnähud on uinumishäired, suurenenud ärrituvus, käitumishäired ja keskendumisraskused.
Ohu märk – suur punane laik
Lääne-Tallinna Keskhaigla nakkuskliiniku juhataja dr Kai Zilmer ütles, et kui puuk on juba hammustanud ja ilmnevad entsefaliidi tunnused, tuleks kindlasti arstile pöörduda.
«Esimesed haigusnähud on palavik koos pea- ja lihasvaluga, need mööduvad mõne päevaga kuni nädalaga,» rääkis ta.
«Kuni kolmandikul haigestunutest ilmneb aga umbes nädala pärast haiguse teine faas: kõrge palavik, oksendamine, tugev peavalu, tasakaaluhäired kuni tõsisemate kesknärvisüsteemi häireteni.
Vähemalt 5 cm läbimõõduga punetav laik puugihammustuse kohal peaks samuti kahtlusi äratama, selgi puhul tasub arsti poole pöörduda, sest tegu võib olla puukborrelioosiga.
Kõigepealt tuleks minna ikka perearsti juurde.»
Kõige parem kaitse on puugihammustusi vältida.
Loodusesse minnes tuleks kasutada putukatõrjevahendeid, mis aitavad vähemalt mõnda aega.
Puugid otsivad ohvreid lõhna järgi, teatud aineid tajuvad nad atraktiivsena, aga on olemas ka lõhnaained, mis puukidele ei meeldi.
Puugid otsivad
sobivat kohta
Vältida tuleks viibimist kõrges rohus või alusmetsas.
Metsa minnes panna selga pikkade varrukatega rõivaese, püksisääred on soovitav toppida sokkide või kummikute sisse.
Heledatel riietel ronivat puuki on kergem märgata, enne kui ta hammustada jõuab.
Hammustamise eel otsivad puugid endale tavaliselt sobivat kohta ja ronivad seetõttu tükk aega mööda keha ringi.
Puugid eelistavad õhukese nahaga sooja kehapinda ning seetõttu tuleks neid otsides eriti põhjalikult üle vaadata kaenlaalused, põlveõndlad, kael, pea (eriti lastel) ja jalgevahe.
puugiohtlikus piirkonnas viibimist tuleb kogu keha hoolega üle kontrollida, otsides nii neid puuke, kes on ennast naha külge kinnitanud, kui ka neid, kes veel ringi ronivad.
Kui puuk on end juba keha külge haakinud, tuleks hoiduda tema tagakeha pigistamisest või määrimisest.
Puuki tuleb haarata peenikeste pintsettidega pea poolt, nii naha lähedalt kui võimalik, ja ta ettevaatlikult välja tõmmata.
Vaktsineerimine entsefaliidi vastu
Praegu saab vaktsineerida ainult ühe puukide poolt ülekantava haiguse, puukentsefaliidi vastu. Umbes 95% vaktsineeritutest on selle haiguse vastu täielikult kaitstud.
Zilmeri sõnul ei sõltu vaktsineerimine aastaajast.
«Ka praegu on mõttekas end vaktsineerida,» lausus arst.
«Puugid levitavad puukentsefaliidi viirust ja puukborrelioosi tekitajat, neist esimesena nimetatud haiguse vastu on võimalik vaktsineerida.
Täielik vaktsineerimine koosneb kolmest süstist.
Kaks esimest tehakse ühe- kuni kolmekuulise vaheajaga, kolmas umbes aasta hiljem.»
Zilmeri sõnul võiksidki kõik inimesed, kes end kevadel vaktsineerida lasid, üle kontrollida, kas teise süsti aeg on ehk juba käes.
«Pärast kolmandat süsti omandatud immuunsuse säilitamiseks süstitakse lisadoos vaktsiini uuesti kolme aasta pärast.
Edasi peaks end vaktsineerima viieaastaste vaheaegadega.
Selline vaktsineerimise skeem kehtib kuni 60-aastastele inimestele.
Üle 60-aastastele tehakse järelvaktsineerimisi ühe süstina iga kolme aasta järel.»

Puukborrelioos põhjustab peavalu ja iiveldust

Puukborrelioos on entsefaliidi kõrval teine levinum puukide põhjustatud haigus.
Seda põhjustab bakter, mida leidub puugi seedekanalis.
Uuringud on näidanud, et borreliabakterit kannab ligi 30% puukidest, kuid risk pärast puugihammustust haigestuda on vaid üks sajast.
Erinevalt puukentsefaliidist, mille puhul viirus antakse edasi kohe hammustuse hetkel, kulub borrelianakkuse saamiseks enamasti kaks ööpäeva või kauem – kuni naha külge kinnitunud puugi pisikud inimesele üle kanduvad.
Kõige tavalisem borrelianakkuse sümptom on nahalööve, mis tekib hammustuskohal ühe kuni nelja nädala pärast.
Tüüpiline on algul paarisentimeetrise läbimõõduga punetav laik, mis pidevalt laieneb. Haigusnähtudeks on tavaliselt peavalu, iiveldus, kehakaalu langus, kerge palavik, valud kätes, jalgades, kuklas või seljas.

Allikas:
http://pealinn.tallinn.ee/?pid=132&nid=11667&lang=5

Bioloogid jäädvustasid puukide toitumisviisi

Saksa ja USA teadlastest koosneval töörühmal on läinud korda lähivaates filmida puukide toitumisprotsessi.
Videolõikude analüüsimine annab paremat aimu, kuidas vereimejad nahka läbistada ja end mitmeteks päevadeks peremeesorganismi külge aheldada suudavad.

 

Pikaajaline toitumisprotsess on puukide lõugtundlate arengut oluliselt vorminud.

Ämblikulaadsetele ei piisa ainult võimalusest teha kiire nahka läbistav piste, vaid need peavad toimima ka ankrupunktina.

Toitumismehaanika paremaks mõistmiseks hukkas Dania Richter kaaslastega viis hiirt ja paigutas nende kõrvadele Euroopas laialt levinud võsapuugid (Ixodes ricinus).

Töörühm kasutas järgnevalt toimuva filmimiseks kiirkaamerat ja mikroskoopi.

Paralleelselt tegid bioloogid ülesvõtteid ülikõrget lahutusvõimet pakkuva skaneeriva elektronmikroskoobiga.

 

Richter leidis, et pärast toitumiseks sobiva koha leidmist alustavad puugid hüpostoomiks kutsutava kinnitusjätke tipus asuva kahe lõugkobijaga lõiketöid.

Puuk surub neid vaheldumisi järjest sügavamale naha sisse.

Tagasilibisemist takistavad lõugkobijaid katvad kidad.

Tavaliselt näib piisavat umbes kolmekümnest taolisest liigutusest.

Sobivale sügavusele jõudes toimub lõikeriistade pikenemine.

Puuk surub nende otsi rinnule ujudes kätega tehtavale liigutustele sarnaneva liigutusega rohkem lahku, misläbi meenutab hüpostoomi ots V-tähte.

Manöövriga surutakse need veelgi sügavamale naha sisse.

Seejärel on aeg veelgi suuremate ogadega kaetud hüpostoom täielikult haava suruda.

Elundi sügavamale viimiseks kordab puuk lõugkobijatega eelnevalt tehtud liigutust veel kuni kuus korda.

Viimaks on aeg vereimemiseks.

Isu täitmiseks kulub paar päeva, mis pakub näiteks Lyme'i tõve põhjustavatele parasiitidele küllaldaselt aega puugi soolestikust uue peremeesorganismi vereringesse jõuda.

Samas on taoline lõugtundla ehitus omane vaid emastele puukidele.

Isaste puukide vastav elund on kohastunud spermide edastamiseks.

Vaata videot siit
 

Allikas:

http://teadus.err.ee/artikkel?id=10477&cat=1

Kuidas puugihaigust ära tunda

Puugid võivad levitada nii puukentsefaliiti kui ka puukborrelioosi. Puukentsefaliidi vastu on võimalik end kaitsta kaitsesüstimisega, puukborrelioosi vastu aga vaktsiini pole.

Kui inimene on puukentsefaliidi viirusega nakatunud, ilmnevad 1–2 nädala pärast gripitaolised haigusnähud: kerge palavik koos pea- ja lihasevaludega.

Need vaevused kestavad kuni nädala, seejärel saab enamik inimesi uuesti terveks.

Ent kolmandikul nakatunutest võib viirus edasi tungida ajju ja ajukelmetesse – tekitada ajukelmepõletiku.

Haigus ägeneb, tekib kõrge palavik, tugev peavalu, kuklakangestus, oksendamine, uimasus ja üldine halb enesetunne.

Haigustunnuste ilmnemisel tuleb kohe minna arsti juurde!

Puukentsefaliidi vastu spetsiifilist ravi pole, antibiootikumid ei aita.

Haiguse läbipõdenud omandavad eluaegse immuunsuse.

Kui puukentsefaliidiviirus jõuab inimese organismi  kiiresti pärast hammustust, siis borrelianakkuse saamiseks kulub enamasti kaks ööpäeva, kuni nahka imendunud puugilt haigustekitajad inimesele üle kanduvad.

Kõige tavalisem borrelianakkuse tunnus on nahalööve (paarisentimeetrise läbimõõduga punetav laik), mis tekib hammustuskohal 1–4 nädala pärast.

Varem või hiljem lööve kaob. Kuid haigusnähud võivad tekkida ka närvisüsteemis, liigestes, südames.

Puukborrelioosi ravitakse antibiootikumidega.

Nii puukentsefaliit kui ka puukborrelioos on looduskoldelised haigused ning nende haigustekitajate loodusperemeesteks on linnud, pisinärilised ja ka suuremad imetajad.

Haigustekitajad ringlevad loodusperemeeste vahel puukide vahendusel.

Sellest tuleneb ka haiguse erisugune ilmnemine piirkonniti ja sesoonselt.

Kus puuk varitseb

Puugid varitsevad saaki niisketes ja varjulistes kohtades ehk hõredates sega- ja lehtmetsades, metsaserval ja puisniitudel või lihtsalt rohu sees ning haagivad sealt ennast ohvri riiete külge. Enamasti puuk varitseb rohukõrrel mõnikümmend sentimeetrit maapinnast kõrgemal. Tihtipeale märkame me puuki alles siis, kui ta on roninud juba ülakehale, mitte aga ta ei kukuta end inimestele puu otsast.  

Puugihammustuse vältimiseks:

•  kanna heledaid, pikkade varrukatega riietust, et puuke märgata, püksisääred topi sokkide või kummikute sisse; kasuta putukatõrjevahendeid; 

•  pärast puugiohtlikus piirkonnas viibimist kontrolli kogu keha, lastel hoolikalt ka kõrvatagused.   

Kui puuk on hammustanud: 

•  katsu puuk võimalikult kiiresti nahalt eemaldada - kui puuk on nakatunud, siis on ka paar tundi olulised; 

•  kui see endal ei õnnestu, siis pöördu arsti poole abi saamiseks; 

•  ära haara puugist väga kõvasti kinni, hoidu tema tagakeha pigistamisest või määrimisest; 

•  võta temast võimalikult pea lähedalt kinni; 

•  võimalusel kasuta peenikesi pintsette (müügil on ka eriline puugieemaldamisvahend), sikuta ettevaatlikult; 

•  pese hammustuskoht vee ja seebiga või desinfitseeriva vahendiga; 

•  kui pärast metsaskäiku tekib mõne päeva või kuni kuu jooksul palavik või ilmnevad külmetushaiguse taolised haigusnähud või kui hakkab hammustuskoht punetama, otsi abi arstilt ning kindlasti räägi arstile nahalt leitud puugist või puugiohtlikus piirkonnas viibimisest. 

 

Allikas:

http://www.kliinik.ee/teemalehed/vaktsineerimine/aid-15399/Kuidas-puugihaigust-%C3%A4ra-tunda-

Puugiohver rumala tohtri küüsis: arst väitis, et mul olevat psüühilised probleemid

«Maailm käis ringi, nagu oleks ma raskes joobes, ja öösiti vaevlesin lihaskrampides,» kirjeldab Annely (33) oma elu pärast kohtumist puugiga, mille tulemusena pidi ta maha müüma oma kinnisvara, et end ära elatada ja taastusravi eest maksta.

«Parem on metsas kokku saada karuga kui puugiga – esimest vähemalt näed, kui ta sulle vastu tuleb,» tõdeb Annely, kelle saatuslik kohtumine tillukese, kuni nelja mm suuruseks kasvava lestalisega toimus 2009. aasta suvel rattamatkal Vormsil – ja nagu saatuse irooniana terviseallikal käies. «Hüüatasin veel, et näe kui nunnu puuk!» meenutab Annely hetke, kui puuk tal allikaäärses padrikus üle käeselja ronis.
«Nägin küll, et tegemist on puugiga, kuid kuna ta ainult üle käe roomas ja kadus, arvasin, et midagi hullu sellest pole.»
Tagantjärele teab naine, et ohtlik pole mitte ainult puugi hammustus, vaid asja otsustab kokkupuude inimese verega.
«Mul oli käe peal väike verine kriim ja sellest nakatumiseks piisas,» räägib Annely.
Seepärast ei osanud ta tervise halvenemist algul kuidagi puugiga seostada, ja paraku ka mitte perearst, kelle poole Annely esmalt nõu ja abi saamiseks pöördus.
Haiguse esimesed tundemärgid hakkasid ilmnema septembris, umbes kuu aega pärast eeldatavat kokkupuudet.
«Tekkis selline veider olemine: pea käis ringi, iiveldas ja tõusis väike palavik,» meenutab Annely. «Kohati kadus nägemine ja koordinatsioon.
Olen alati olnud tugev sporditüdruk, aga siis hakkas isegi teisele korrusele kõndimine raskusi tekitama ja võttis selja märjaks.
Aja möödudes hakkasid tekkima ka kõne- ja tasakaaluhäired, nägu kiskus viltu ja oli tuim.
Süüa oli vaata et võimatu – parem käsi oli vaja vasakuga suu juurde juhtida, et toit ikka suhu jõuaks, ja supp kippus suust välja voolama.
Rääkida ei jaksanud, kümme sõna korraga ja siis pidi juba istuma.»
Ringiratast mööda arste
Kui õige diagnoos tulnuks kohe, võinuks Annely mõne kuuga terveks saada.
Perearst aga hakkas ravima grippi.
«Kui jaanuaris komandeeringus käies kokku kukkusin, otsustasin minna uuesti perearstile, ja siis selgus, et süda on nõrgaks jäänud,» räägib Annely, kes suunati Pelgulinna haiglasse südameuuringutele.
«Sealt aga kirjutati mind nädala pärast välja ja öeldi, et mu probleemid on psüühilist laadi ja patoloogiline südamehaige ma pole.
Soovitati südametugevdajaid süüa.
Palusin arste, et mind suunataks neuroloogile, sest pearinglus ja enesetunne olid juba äärmiselt kohutavad.
Pealegi polnud mul kunagi südamega muresid olnud, olin täisverd sportlane ja minu hobiks oli maratonijooks.
Vaimselt tundsin end endiselt tugevana, aga füüsis oli alla igasuguse arvestuse, Pelgulinna arstide suhtumine teemal «teil on psühholoogilised mured» pahandasid mind hinge põhjani.
Püsti olla ma ei suutnud, maailm käis ringi, nagu oleks raskes joobes, käisin ainult seina najal.»
Kuus kuud diagnoosi otsimist
Annely päästis tema saatusekaaslane, kes oli varem sama haigust põdenud ja teda nüüd matkama kutsus.
«Matkast pidin muidugi ära ütlema, kuid minu hädad tulid talle tuttavad ette ning ta soovitas mul pöörduda Mustamäe haigla neuroloogiaosakonda.
Seal anti mulle kohe range soovitus teha puugianalüüs.
Selguski, et põen borrelioosi,» lausub naine.
Haigestumisest kuni diagnoosini oli möödunud kuus kuud!
Kuid õige võitlus seisis veel alles ees. «Eeldasin, et perearst määrab mulle taastusravi ja aitab ka ajutise invaliidsuse vormistamisel, kuid seda ei juhtunud,» meenutab Annely, kelle sõnul rohud küll leevendasid mõneks ajaks enesetunnet, kuid paraku hakkasid haigusnähud paari-kolme kuu tagant korduma.
«Eriti valmistasid muret öised lihaskrambid, käte-jalgade suremine ka ärkvel olles ja pidev peavalu. Jalad olid nii kanged, et käisin nagu Pinocchio sirgete jalgadega.
Tihti oli tunne, et kogu organism on pahupidi pööratud.
Und vajasin ööpäevas 16 tundi, et siis paar tundi vastu pidada ja hädavajalikku toimetada.»
Kõveraks tõmbuvaid jalgu aitasid spetsiaalsete venitusharjutustega sirgeks saada taastusraviarst erakabinetis ja massöör Mustamäe polikliinikus, kellele Annely on siiralt tänulik.
«Nende pühendumine oli erakordne ja suhtumine väga meeldiv, kuigi kõige selle eest oli vaja ise maksta.
Ja päris palju.
Aga ilma selleta ma praegu üldse ei kõnniks oma jalal!»
Selleks, et kõige eest tasuda ning ennast ära elatada, müüs Annely oma korteri maha.
Miks peab puugihaige võitlema uuringute eest?
Paranevale Annelyle teebki muret just see, et haigusest nõrgestatud inimene peab üleloomuliku jõu kokku võtma ja talle vajalikud protseduurid ise välja võitlema.
«Inimene võib mitmeid kuid rivist väljas ja tõsiselt kurnatud olla, aga töötama ja elama peab vanaviisi, sest kohustused on kõigil kaelas.
Võib-olla veelgi rohkem, sest haigus, ravimid ja protseduurid nõuavad senisest rohkem raha.
Ometi on tähtis korrapärane puhkus ja taastusravi, et haigusest paraneda ja normaalne elurütm tagasi saada.»
«Jälgige end!» hoiatab puugihooaja eel Annely, kes praegu endiselt oma tervist taastab ja poole kohaga peamiselt kodus töötab.
«Kui enesetunne on järsku veider, tunnete uimasust ja väsimust ning teid vaevavad randme- ja kaelavalud või te ei puhka ennast tavapärase uneajaga välja, olles nagu zombi, tuleks lasta teha puugianalüüsid.
Punast laiku, mis, nagu räägitakse, nakatumist näitab, minul üldse ei tekkinudki, seega on vaja end ise jälgida!
Tavavereproovist puuginakkust näha pole, selleks on vaja eraldi proove.
Neid saab teha ka Suur-Ameerika tänaval asuvas diagnostikakeskuses, kui perearst keeldub neid tegemast. See muidugi jälle maksab.»

Neljaliikmelise lastega pere puugisüstid maksavad miinimumpalga

Puugivaktsiini ostmine käib paljudele peredele üle jõu, näiteks neljaliikmelisel perel kuluks vaktsineerimisele 5226 krooni ehk 335 eurot.
«Nii nagu ka väga korralik liikleja võib sattuda liiklusõnnetusse, võib isegi loodust tundev inimene saada puuginakkuse,» ütles haigekassa Harju osakonna direktor Ado Viik.
«Paraku ei kompenseeri ravikindlustus vaktsineerimist, kuid kindlustatu haigestumise korral võtab ravikindlustus tasumise üle ja aitab saada ka taastusravi.»
Täielik vaktsineerimine puukentsefaliidi viiruse vastu koosneb kolmest süstist.
Kaks esimest tehakse ühe- kuni kolmekuulise vaheajaga, kolmas umbes aasta hiljem.
Ühe annuse tavahind täiskasvanule on keskmiselt 30 eurot ja lapsele 25 eurot, seega kulub kõigiks vajalikeks süstideks neljaliikmelisel kahe alaealise lapsega perel 335 eurot.
Et hädavajalikud puugisüstid käivad paljudele peredele üle jõu, näitab ka puukentsefaliiti haigestumise kiire kasv.
Kui 2008. aastal haigestus Eestis puukentsefaliiti 90 inimest, siis 2009. aastal juba 179 ja 2010. aastal 201 inimest.
Viimastel aastatel on Euroopa kõrgeimad puukentsefaliidi haigestumusmäärad esinenud Eestis ja Sloveenias.
Ka teise ohtlikku puukidest põhjustatud haigusesse borrelioosi haigestumine sagenes Eestis märgatavalt 2008. aastal.
Kui 2007. aastal haigestus 721 inimest, siis aastal 2008 juba 1423, järgmisel aastal 1787 ja mullu 1721 inimest. Borrelioosi vastu vaktsineerida ei saagi.

Eesti põhjanaabrit Soomet on puukentsefaliit tabanud kordades vähem: 2007. aastal 20 juhtu, 2008. aastal 23 ja 2009. aastal 26.
Eelmisel aastal aga ei registreeritud Soomes ühtegi puukentsefaliidijuhtu.

Pärast kolmandat süsti omandatud immuunsuse säilitamiseks süstitakse lisadoos vaktsiini uuesti kolme aasta pärast.
Edasi peaks end vaktsineerima viieaastaste vaheaegadega.
Selline vaktsineerimise skeem kehtib kuni 60-aastaste inimeste kohta.
Üle 60-aastastele tehakse järelvaktsineerimisi iga kolme aasta järel.
Eestis on puukentsefaliidi peamised ohualad põhja- ja läänerannik, Pärnu ja selle ümbrus ning Kirde- ja Kagu-Eesti.
Puuke on leitud ka linnaparkidest, Tallinnas näiteks Rocca al Mare kandist.
Puugid muutuvad aktiivseks, kui ööpäeva keskmine temperatuur on seitse kraadi ja üle selle. Puugihooaeg kestab tavaliselt oktoobrini.

Allikas:
http://www.pealinn.ee/?lang=5&nid=8735&pid=136

Kümne kuuga nakatus puukborrelioosi 1320 inimest

Tänavu kümne kuuga on puukborrelioosi nakatunud 1320 inimest, mida on 617 võrra vähem kui mullu samal ajal.

Terviseameti andmetel nakatus tänavu oktoobris puukborrelioosi 232 inimest.

Puukentsefaliiti nakatus oktoobris 30 inimest ja kümne kuuga on sellesse tõppe haigestunud 172 inimest.
Ka puukentsefaliidi juhtude arv on võrreldes mullu sama ajaga 48 võrra vähenenud.
Mullu kasvas puuknakkustesse haigestumine
Eestis hüppeliselt, nii registreerisid meedikud puukentsefaliidi haigusjuhte 24 ja borrelioosi 34 protsenti enam kui 2010. aastal.
Kui entsefaliiti haigestumist saab ära hoida vaktsineerimisega, siis borrelioosi vastu pole ravimitööstus seni vaktsiini leidnud.
Puukentsefaliidi vastu spetsiifilist ravi pole.
Haiguse läbipõdenud omandavad eluaegse immuunsuse.
Puukborrelioosi ravitakse antibiootikumidega.
Kui puukentsefaliiti esineb Eestis harilikult vaid aasta soojematel kuudel, siis puukborrelioosi avastavad arstid inimestel aasta ringi.
Puukentsefaliidi viirus jõuab inimese organismi kiiresti pärast hammustust, kuid Borrelia-bakterist nakatumiseks kulub enamasti kaks ööpäeva, kuni nahka imendunud puugilt haigustekitajad inimesele üle kanduvad.
Haiguse tunnused ilmnevad borrelioosi puhul veelgi hiljem - ühe kuni nelja nädala pärast.
Kõige tavalisem borrelioosinakatumise tunnus on paarisentimeetrise läbimõõduga punetav nahalööve.
Puugiohtlik aeg kestab tavaliselt aprillist oktoobrini, kuid pehme talv võib seda pikendada.
Puuk muutub aktiivseks, kui maapinna temperatuur on viis kuni seitse kraadi.

Allikas:
http://www.tarbija24.ee/1052552/kumne-kuuga-nakatus-puukborrelioosi-1320-inimest/

Eestis ringi tuuritanud puugibuss jäi kahjumisse

Esimest aastat mööda Eestit ringi tiirutanud mobiilses vaktsineerimiskeskuses ehk puugibussis tehti tänavu 4200 süsti, kuid majanduslikult jäädi siiski kahjumisse.

Kui arvestada, et 2011. aastal tehti kogu Eestis 38 000 sellist süsti, siis on puugibussi turuosa ligikaudu 10 protsenti, kirjutab Saarte Hääl.
«Kättesaadavus ja hind ongi olulisemad põhjused,» rääkis Madis Tiik bussiga toimetavast Terviseagentuur OÜ-st.
Tema sõnul suudetakse bussis hind madalam hoida, kuna vaktsiine tellitakse korraga rohkem ja ka juurdehindlus on väiksem. «Perearst tellib ehk 5–10 kaupa,» selgitas ta, lisades, et tal endal on järgmiseks aastaks vaktsiinid juba tellitud ning seetõttu ei sõltu ta järgmisel suvel valitsevast hetkehinnast.
Tiik märkis, et esimene aasta oligi õppimise aasta. «Majanduslikult jääme kahjumisse, kuid selle korvab käibe oluline kasv ja uued kogemused, nüüd teame ja oskame rohkem,» rääkis Tiik ja kinnitas, et nõudlus sellise teenuse järele on ilmselgelt olemas.
Kuigi Madis Tiik järgmise aasta plaane veel ei avalda, on ta kindel, et maapiirkondades kuulubki tulevik just taolisele mobiilsele tervishoiuteenusele. «Kindlasti ei piirdu me järgmisel aastal enam ainult vaktsineerimisega,» sõnas ta.

Allikas:
http://www.tarbija24.ee/1016624/eestis-ringi-tuuritanud-puugibuss-jai-kahjumisse

Puukborrelioos ehk Lyme`i tõbi

Haiguse kirjeldus

Puukborrelioos on puukidega leviv haigus, mis kahjustab nahka, närvisüsteemi,
liigeseid ja südant.
Puukborrelioosi haigestumist iseloomustab geograafiline levik ja
sesoonne aktiivsus.
Eesti on puukborrelioosi leviku endeemiline piirkond. Eestis
levitavad puukborrelioosi tekitajaid kaks puugiliiki: võsa- ja laanepuuk.
Puugid muutuvad aktiivseteks varakevadel, mil pinnas soojeneb vähemalt +5 kraadini.
Puugihooaeg kestab tavaliselt oktoobrini.

Haigustekitaja

Puukborrelioosi tekitajaks on spiroheet Borrelia burgdotferi, mida inimestele
kannavad üle puugid.

Nakkusallikas

Puukborrelioosi nakkusallikateks ja pärisperemeesteks on närilised, veised, kitsed,
hobused, põdrad, hirved ja muud loomad, kelle verest puugid toituvad.
Loomad on
bakterite kandjad, kes ise ei haigestu.

Levikuteed

Borrelioosi tekitajate ülekandjateks inimestele on puugid, kes verd imedes kannavad
ühtlasi üle ka borreliabakterit.
Haigus ei levi inimeselt inimesele, seega haige ei ole
teistele nakkusohtlik.
Puugid varitsevad saaki niisketes ja varjulistes kohtades ehk hõredates sega- ja
lehtmetsades, metsaserval ja puisniitudel või lihtsalt rohu sees ning haagivad sealt
ennast ohvri riiete külge.
Enamasti varitseb puuk ohvrit rohukõrrel mõnikümmend
sentimeetrit maapinnast kõrgemal.
Tihtipeale märkame me puuki alles siis, kui ta on
roninud juba ülakehale, mis kindlasti ei tähenda, et puugid kukutavad end inimeste
peale puu otsast.

Haigusnähud

Kui puukentsefaliidiviirus jõuab inimese organismi kiiresti pärast hammustust, siis
borrelianakkuse saamiseks kulub enamasti kaks ööpäeva kuni nahka imendunud
puugilt haigustekitajad inimesele üle kanduvad.
Puukborrelioosile on iseloomulikud palavik, peavalu, üldine nõrkus, pearinglus,
liigeste ja lihaste valud, kaalu langus.
Haiguse peamiseks tunnuseks on nahalööve
erythema migrans, mis kujutab endast vähemalt 5 cm läbimõõduga punetavat laiku.
Erüteem tekib 60-80% nakatunutest puugi hammustuse kohale 1–4 nädala jooksul
pärast puugihammustust.
Aja möödudes lööve kaob.
Ravimata jäänud borrelioos
võib põhjustada kroonilist haiguskulgu: närvisüsteemi-, südame- või liigeskahjustusi.
Puukborrelioosi registreeritakse aastaringselt.
Talvel registreeritud puukborrelioosi
juhud on tavaliselt need, mille puhul inimene on pöördunud arsti poole haiguse
tüsistuste, kõrvalnähtude või jääknähtudega.
Puukborrelioosi ravitakse antibiootikumidega.
Pärast puukborrelioosi läbipõdemist ei teki immuunsust ning inimene võib uuesti
nakatuda.

Diagnoosimine

Haigus diagnoositakse kliiniliste sümptomite, anamneesi (eelnev puugihammustus) ja
spetsiifiliste viirusevastaste antikehade tuvastamisega veres või seljaajuvedelikus.

Ennetamine

Kuna puukborrelioosi vastane vaktsiin puudub siis saab haigestumist ennetada vaid
puugihammustusi vältides.
Puugihammustuse vältimiseks:
• kanna heledat, pikkade varrukatega riietust, kust puugid kergesti silma
hakkavad. Püksisääred topi sokkide või kummikute sisse;
• kasuta putukatõrjevahendeid;
• pärast puugiohtlikus piirkonnas viibimist kontrolli kogu keha, lastel hoolikalt ka
kõrvatagused.
Kui puuk on hammustanud:
• katsu puuk võimalikult kiiresti nahalt eemaldada - kui puuk on nakatunud, siis
on ka paar tundi olulised;
• kui ise puuki kätte ei saa, siis pöördu arsti poole abi saamiseks;
• ära haara puugist väga kõvasti kinni, hoidu tema tagakeha pigistamisest või
määrimisest;
• võta puugist kinni võimalikult pea lähedalt;
• võimalusel kasuta peenikesi pintsette (müügil on ka eriline
puugieemaldamisvahend), sikuta ettevaatlikult;
• pese hammustuskoht vee ja seebiga või desinfitseeriva vahendiga;
• kui pärast metsaskäiku tekib mõne päeva või kuni kuu jooksul palavik või
ilmnevad külmetushaiguse taolised haigusnähud või hakkab hammustuskoht
punetama, siis otsi abi arstilt. Kindlasti räägi arstile nahalt leitud puugist või
puugiohtlikus piirkonnas viibimisest.
Puukborrelioosi esinemine
Borrelioosi haigestumine on hakanud oluliselt kasvama alates 2007. aastast – 721
haigusjuhtu. 2006 – 482; 2008 – 1423; 2009 – 1787; 2010 – 1721

Allikas:
http://www.terviseamet.ee/fileadmin/dok/Nakkushaigused/nakkused/Borrelioos.pdf

Puukentsefaliit

Haiguse kirjeldus

Puukentsefaliit on puukidega leviv viiruslik nakkushaigus. Kuna haiguse edasikandjaks
inimestele on viirust kandvad puugid, siis iseloomustab haigestumist geograafiline levik ja
sesoonne aktiivsus. Eesti on puukentsefaliidi leviku endeemiline piirkond. Eestis levitavad
puukentsefaliidi viirusi kaks puugiliiki (võsapuuk ja laanepuuk). Puugid on Eesti oludes
aktiivsed tavaliselt aprillist oktoobrini ning sellesse perioodi jääb ka enamus haigusjuhte.
Puukentsefaliit võib kulgeda raskelt ning haarata kesknärvisüsteemi, mille tagajärjel võivad
omakorda tekkida püsivad jääknähud.

Haigustekitaja

Puukentsefaliidi põhjustajaks on flaviviirus, mis kandub peamiselt edasi puukidega.
Puukentsefaliidiviirusel on kirjeldatud 3 erinevat alltüüpi.

Nakkusallikas

Puukentsefaliidi viiruste nakkusallikateks ja pärisperemeesteks on närilised, veised, kitsed,
hobused, põdrad, hirved ja muud loomad, kelle verest puugid toituvad. Loomad on viiruste
kandjad, kes ise ei haigestu.

Levikuteed

Puukentsefaliidi viiruste ülekandjateks inimestele on puugid, kes verd imedes kannavad
ühtlasi üle ka viirusi. Viirused võivad levida inimesele ka nakatunud looma (näiteks kitse või
lehma) pastöriseerimata piima või piimasaaduste tarbimisel. Haigus ei levi inimeselt
inimesele, seega haige ei ole teistele nakkusohtlik.

Haigusnähud

Puukentsefaliit on kesknärvisüsteemi nakkushaigus mille kulg on sageli kahefaasiline.
Esimeses faasis võivad puukentsefaliiti nakatunul ilmneda 1–2 nädala pärast gripitaolised
haigusnähud: palavik koos pea- ja lihasevaludega. Need vaevused kestavad tavaliselt kuni
nädala ning seejärel kaovad. Kolmandikul nakatunutest võib viirus edasi tungida ajju ja
ajukelmetele ning põhjustada erineva raskusastmega meningiiti või meningoentsefaliiti.
Haigus ägeneb, tekib kõrge palavik, tugev peavalu, kuklakangestus, oksendamine, uimasus ja
üldine halb enesetunne. Enamus haigetest paraneb, kuid haiguse põdemise järgselt võivad
jääda mitmesugused jääknähud. Jääknähte esineb 26-46% kesknärvisüsteemi haaratusega
haigust põdenud patsientidest. Jääknähtudeks võivad olla tasakaalu- ja koordinatsioonihäired,
jäsemete halvatused, peavalu, keskendumis- ja mäluhäired jm. Puukentsefaliit võib 0-1,4%
juhtudest lõppeda surmaga.
Puukentsefaliidi vastu puudub spetsiifiline ravi, haigust ravitakse sümptomaatiliselt. Haiguse
läbipõdenud inimesel kujuneb eluaegne immuunsus.

Diagnoosimine

Haigus diagnoositakse kliiniliste sümptomite, anamneesi (eelnev puugihammustus) ja
spetsiifiliste viirusevastaste antikehade tuvastamisega veres või seljaajuvedelikus.

Profülaktika

Mittespetsiifiline profülaktika
Puugihammustuse vältimine:
- kanna heledaid, pikkade varrukatega riietust, et puuke varakult märgata, püksisääred
topi sokkide ja/või kummikute sisse;
- kasuta putukatõrjevahendeid;
- pärast puugiohtlikus piirkonnas viibimist kontrolli kogu keha, lastel hoolikalt ka
kõrvatagused, kaenlaalused jm kehapiirkonnad.
Spetsiifiline profülaktika
Puukentsefaliidi vältimiseks on olemas tõhusad ja ohutud inaktiveeritud vaktsiinid nii
täiskasvanutele kui lastele. Vaktsineerimine koosneb kolmest süstist. Kaks esimest tehakse 1–
3-kuulise vaheajaga, kolmas kuni aasta hiljem. Pärast kahte süsti on immuunsus hea, kuid
kestab ainult ühe hooaja, kolmas süst pikendab immuunsust. Kuna Eesti on puukentsefaliidi
leviku endeemiline piirkond, soovitab Terviseamet puukentsefaliidi korduvvaktsineerimist iga
kolme, kuid kindlasti viie aasta järel. Lapsi vaktsineeritakse alates ühe aasta vanusest.
Vaktsineeritakse puukentsefaliiti nakatumise riskirühmi, kellel on elustiilist või töölaadist
sõltuvalt suurem risk kokkupuuteks puukidega, sh maapiirkondade elanikud, metsandus- ja
põllumajandustöötajad, jahimehed, piirivalvurid, kaitseväelased jne.

Esinemine maailmas ja Eestis

Puukentsefaliidi endeemilisteks piirkondadeks Euroopas on Kesk-Euroopa (Austria,
Saksamaa, Poola, Tšehhi), Balkanimaad, samuti Eesti, Läti, Leedu ja Venemaa.
Puukentsefaliidi endeemilised piirkonnad on viimastel aastakümnetel laienenud, võimalik, et
seoses kliima soojenemisega. Nakatumist mõjutavad ka inimeste tegevused looduses ja
reisimine. Viimastel aastatel on Euroopa kõrgeimad puukentsefaliidi haigestumusmäärad
esinenud Eestis ja Sloveenias. Haigestumine on Eestis viimase 10 aasta jooksul kõikunud,
jäädes 90 haigusjuhu (2008. a) ja 272 haigusjuhu (2010. a) vahele. Eestis on haigestumus
olnud kõrgem maapiirkondades – enim haigusjuhte esineb Saaremaal, Ida- ja Lääne-
Virumaal, Läänemaal, Pärnumaal ja Tartumaal, kuid puukentsefaliidi ohupiirkonnaks loetakse kogu Eestit.

http://www.terviseamet.ee/fileadmin/dok/Nakkushaigused/nakkused/Puukentsef.pdf

Puukentsefaliit ja puukentsefaliidi vaktsiinid

Kai Zilmer Lääne-Tallinna Keskhaigla Nakkuskeskusest kirjutab  puukentsefaliidist ja puukentefaliidi vaktsiinidest.

Puukentsefaliit on viirusinfektsioon, mille tekitaja kuulub ligi 70 erinevat viirust hõlmavasse flaviviiruste perekonda (1). Puukentsefaliidiviirusel on 3 alatüüpi: Euroopa, Kaug-Ida ja Siberi alatüüp (2).

Epidemioloogia

Viiruse peamiseks vektoriks on puugid.

Euroopas on viiruse alatüübi vektor peamiselt võsapuuk Ixodes ricinus; Siberi ja Kaug-Ida viiruse alatüübi vektor on laanepuuk Ixodes persulcatus (3; 4).

Kõik puukentsefaliidiviiruse alatüübid on nii antigeenselt kui ka fülogeneetiliselt tihedalt omavahel seotud (5; 6). Puugid nakatuvad puukentsefaliidiviirusega pisinärilistelt ja loomadelt (hirved, põdrad, kitsed, lambad, lehmad, koerad, kassid) vireemia faasis.

Kuna puuk vajab arengu jätkamiseks soojaverelise verd igas oma arengujärgus, võib puuk infitseeruda viirusega mis tahes arengustaadiumis (muna, larv, nümf, imago). Seega on puuk nakatamisvõimeline igas arengujärgus.

Puukentsefaliidiviirus levib transovariaalselt, mistõttu arenev puuk võib olla juba algselt nakkusohtlik.

Loomad ja linnud viivad puuke edasi teistesse piirkondadesse, kus võib tekkida uus infektsioonikolle. Inimene on leviku ahelas juhuslik peremees.

Puukentsefaliidiviirusega võib lisaks puugihammustusele nakatuda ka kitsede, lammaste ja lehmade pastöriseerimata piima või piimatooteid tarvitades.

Sel juhul võib tekkida paaripäevase inkubatsiooniperioodiga (7) haiguspuhanguid perekonnas (nn piimapalavik), mida on täheldatud mitmes Euroopa maas, sealhulgas Eestis (8; 9; 10).

Puukentsefaliidile on iseloomulik sesoonsus: haigusjuhte registreeritakse ainult puukide aktiivsuse perioodil, mis kestab tavaliselt aprillist novembrini.

Esimest korda kirjeldas puukentsefaliidi Euroopa alatüübi põhjustatud meningiidipuhangut Austrias 1931. aastal Schneider (1).

Maailmas diagnoositakse igal aastal umbes 10 000 – 12 000 puukentsefaliidi juhtumit.

Tegelik juhtude arv on aga ilmselt palju suurem.

Euroopas diagnoositakse umbes 3000 juhtu aastas (11). Eestis diagnoositakse aastas paarsada puukentsefaliidi haigusjuhtu, 2000. aastal kerkis haigestumine 272 juhuni (12).

Haigus esineb mitmes Euroopa riigis ning Kesk- ja Ida-Aasias.

Puukentsefaliidiviiruse tsirkulatsiooni on täheldatud ka Põhja-Jaapanis ja Põhja-Hiinas.

Haiguse esinemissagedus on väga suur Venemaal, Balti riikides, Tšehhis, Slovakkias ja Ida-Saksamaal. Austrias on haigestumine tunduvalt vähenenud tänu elanikkonna massilisele vaktsineerimisele.

Kliiniline pilt

Puukentsefaliiti tuntakse mitmete nimetuste all (kevadsuvine meningoentsefaliit, Kesk-Euroopa entsefaliit, Kaug-Ida entsefaliit, Taiga entsefaliit, Venemaa kevadsuvine entsefaliit, kahefaasiline piimapalavik, Kumlinge haigus, Schneideri haigus).

Haiguse kliiniline kulg oleneb viiruse alatüübist: Kaug-Idas levinud viiruse alatüüp on märksa virulentsem, põhjustab sagedamini pareese ja suuremat suremust (20–40%) (4) kui Euroopas levinud alatüüp (1–2%) (13).

Haiguse kulg võib olla nii mono- kui ka bifaasiline.

Peiteaeg kestab 2–28 päeva (keskmiselt 7–14 päeva).

Haiguse esimene, vireemiline faas kestab 1–8 päeva ning kulgeb mittespetsiifiliste sümptomitega, nagu palavik kuni 38 kraadi, harvem kuni 40 kraadi, nõrkustunne, peavalu, selja- ja jäsemete valu, iiveldus, üldine halb enesetunne.

Järgneb palavikuta periood kestusega 1–20 päeva, mil patsient tunneb end tervena.

Teine haiguse laine kujuneb vaid 1/3 haigetest. See algab ägedalt kehatemperatuuri tõusuga kõrgetesse väärtustesse ja meningiidile iseloomulike sümptomitega.

Umbes kolmandikul haigetest kujuneb entsefaliit halvatustega, teadvusehäiretega ja püramidaaltrakti kahjustuse tunnustega.

Paralüüsid kujunevad tavaliselt 5–10 päeva jooksul pärast palaviku langust ning võivad progresseeruda paari nädala vältel.

Lastel ja noorukitel kulgeb haigus tavaliselt aseptilise meningiidina ning on kergema kuluga kui täiskasvanutel ja eriti vanemaealistel, üle 60aastastel, kel arenevad sagedamini halvatused ja suremus on suurem.

Ka haiguse jääknähtude esinemissagedus kasvab vanuse suurenemisega.

Üksikuid raskeid haigusvorme on siiski diagnoositud ka väikelastel (14; 15).

Jääknähte (nn postentsefaliitiline sündroom – peavalu, kontsentratsioonihäired, depressioon, meeleoluhäired, autonoomse närvisüsteemi häired) esineb 30–80%-l haigetest (1).

Immuniseerimine puukentsefaliidi vastu

Kuna puukentsefaliidil puudub etioloogiline ravi, siis on olulise tähtsusega profülaktika aktiivse immuniseerimise näol.

Esimest korda vaktsineeriti puukentsefaliidi vastu Venemaal varsti pärast puukentsefaliidi tekitaja avastamist. Antigeenina kasutati infitseeritud hiire aju inaktiveeritud suspensiooni. 1971. aastast hakati Austrias välja töötama Lääne-Euroopas levinud viiruse alatüübi vastast vaktsiini, kasvatades viirust kanaembrüo rakkudel. Austrias hakati vaktsiini kasutama 1976. aastal.

See vaktsiin arenes praegu laialt kasutusel olevaks puukentsefaliidivaktsiiniks TicoVac® (tootja Baxter, endine IMMUNO).

Vaktsiini koostisest eraldati 2000. aastal tiomersaal ning stabilisaator inimalbumiin.

Kuna tulemuseks oli reaktogeensuse tõus (palavikureaktsioonina ning febriilsete krampide ilmumisega) eriti alla 2aastastel lastel, siis lisati albumiin tagasi vaktsiini koostisse (vaktsiin sai nimetuse FSME-IMMUN®). Nüüd on Austria vaktsiinile taas antud esialgne nimi TicoVac®.

Tico Vaci doos täiskasvanule alates 16. eluaastast on 0,5 ml lihasesisese süstena.

TicoVaci doos lastele on 0,25 ml.

Teine tänapäeval kasutusel olev vaktsiin valmis 1991. aastal Saksamaal ning kannab nime Encepur™ (tootja Novartis, varem Chiron, Behring).

Ka Encepuri lastevaktsiin läbis tootmises muudatuste tee, kuna 1990. aastail stabilisaatorina kasutatud želatiin põhjustas allergilisi reaktsioone, mis põhjustas vaktsiini koostise muutmise 1998. aastal.

Uue stabilisaatorina võeti Encepuri koostises kasutusele sahharoos.

Encepuri doos täiskasvanule on 0,5 ml ja lastele kuni 12. eluaastani 0,25 ml lihasesisese süstena.

Austria ja Saksa vaktsiini erinevus seisneb vaktsiinis kasutatud viiruse tüves.

TicoVacis kasutatakse Austrias isoleeritud viiruse tüve Neudörfl, Saksa vaktsiinis Lõuna-Saksamaal isoleeritud viiruse tüve K23 (Karlsruhe), mille nukleiinhappeline järjestus on sarnane Neudörfli tüvega. Mõlemas vaktsiinis kasutatud viirus on kasvatatud kanaembrüo rakkudel.

Encepuris sisalduv antigeeni kogus on 1,5 mikrogrammi, TicoVacis 2,4 mikrogrammi.

Stabilisaatorina sisaldab TicoVac inimalbumiini, Encepur aga sahharoosi.

Adjuvandina on mõlemas vaktsiinis kasutatud alumiiniumhüdroksiidi 1 mg.

Lisaks võib vaktsiinides sisalduda alla 0,005 mg formaldehüüdi ning jälgedena protamiinsulfaati, neomütsiini, gentamütsiini või kloortetratsükliini.

Põhivaktsineerimine koosneb mõlema vaktsiini puhul kolmest vaktsiinidoosist.

Teine doos manustatakse 1–3 kuud pärast esimest doosi.

Kolmas doos manustatakse TicoVaci puhul 5–12 kuud pärast teist doosi, Encepuri korral 9–12 kuud pärast teist doosi.

Mõlema vaktsiini puhul võib kasutada ka kiirskeemi, kui kaitset soovitakse kiiresti (puukide aktiivsuse kõrgperioodil suvel, ent ka enne endeemilisse piirkonda reisimist).

TicoVaci kiirskeemi korral väheneb vahe esimese ja teise süsti vahel 12 päevani, kolmas süst tehakse tavapäraselt 5–12 kuu möödudes teisest süstist (16).

Encepuri puhul koosneb kiirskeem kolmest süstist: esimese ja teise süsti vahe on 7 päeva, kolmas süst tehakse 21. päeval (0., 7. ja 21. päev) (17).

Encepuri kiirskeemi korral on vaja manustada veel neljas doos 12–18 kuud pärast kolmandat doosi.

Seega koosneb Encepuri kasutamisel kiirskeemina põhivaktsineerimine 4 süstist.

Immuunsust säilitav tõhustusvaktsineerimine ühe doosiga on mõlema vaktsiini korral soovitatav 3 aasta möödumisel põhivaktsineerimisest ning edaspidi iga 5 aasta järel.

See kehtib alla 60aastaste isikute kohta TicoVaciga ja alla 50aastaste kohta Encepuriga.

Üle 60aastaseid tuleb revaktsineerida iga 3 aasta järel (18).

Revaktsineerimise intervallid ei erine standardse vaktsineerimise skeemi ja kiirskeemi puhul. Revaktsineerimise vahede pikenemise korral isegi kuni 11 aastani täheldatakse vastusena antikehade reaktsiooni ning seetõttu ei ole vaja alustada vaktsineerimist algusest (19).

Mõlemad vaktsiinid – TicoVac ja Encepur – on kõrge immunogeensusega nii täiskasvanutel kui ka lastel, kuigi kahe vaktsiini uuringute tulemusi ei saa otseselt võrrelda erinevate laboratoorsete testsüsteemide kasutamise tõttu.

Nii Austria kui ka Saksa vaktsiiniga on tehtud immunogeensuse ja ohutuse uuringud eri vanuserühmades ning leitud kõrge serokonversiooni tase (ligi 100%) nii standardse kui ka kiirskeemi kasutamise korral. Seroloogiliselt kaitsvaks IgG tiitriks seerumis peetakse 127 VIEU/mL (VIEU – Viini Rahvusvaheline Ühik) ELISA testsüsteemiga (Immunozym FSME-IgG, Progen Biotechnik, Heidelberg, Saksamaa).

63–126 VIEU/mL arvatakse piiripealseks väärtuseks.

21 päeva pärast teise vaktsiinidoosi manustamist Baxteri vaktsiini 2,4 mikrogrammi antigeeniga täheldati serokonversioon 97% ning pärast kolmandat vaktsiinidoosi 100% (20).

T-rakulist immuunvastust puukentsefaliidivaktsiinidega immuniseeritutel uuritud ei ole.

Austrias on massilise vaktsineerimise (88% elanikkonnast) kogemust 25 aastat ning selle kaitseefektiivsuseks hinnatakse 98% (21; 22).

Austrias on haigestumine puukentsefaliiti vähenenud 677 juhult 1979. aastal 100 juhuni 2005. aastal.

Puukentsefaliidivaktsiinid on immunogeensed lisaks Lääne-Euroopas levinud viiruse alatüübile ka Kaug-Ida ja Aasia tüvede suhtes.

Encepuriga vaktsineerimisel täheldati Kaug-Ida viiruse subtüübi suhtes neutraliseerivate antikehade ristimmunogeensust (23).

Puukentsefaliidi vaktsineerimise kõrvaltoimed piirduvad tavaliselt kergemate lokaalsete reaktsioonidega süstekohal.

Üldnähud, nagu peavalu, väsimus, halb enesetunne, lihas- ja liigesevalud ning palavik, esinevad sagedamini esimese doosi järel (0,8%) nii täiskasvanutel kui ka lastel (24).

Palavikureaktsiooni on sagedamini lastel esimesel kahel eluaastal.

Lõplikult ei ole tõestatud puukentsefaliidivaktsiini ja autoimmuunhaiguste vahelist seost, kuigi hiljutine uurimus ei kinnitanud seost puukentsefaliidi vaktsineerimise ja sclerosis multiplex‘i progresseerumise vahel (25). Autoimmuunhaiguse või selle kahtluse korral tuleb kaaluda võimaliku vaktsineerimisest tingitud haiguse progresseerumise riski ja puukentsefaliidi riski vahel.

Puukentsefaliidi vastu vaktsineerimine on näidustatud kõigile endeemilistes piirkondades elavatele ja sinna reisivatele inimestele.

Kuna puukentsefaliidi raskusaste süveneb vanuse suurenedes, kasvab ka vaktsineerimise tähtsus vanusega. Vaktsineerida võib alates 1 aasta vanusest, eriti oluline on laste vaktsineerimine koolieast alates.

Et paljud riigid on teatanud üksikutest rasketest haigusvormidest ka väikelastel, soovitas Rahvusvaheline Puukentsefaliidi Teaduslik Töörühm 2004. aastal vaktsineerida endeemilistes piirkondades ka väikelapsi (26).

Vastunäidustused puukentsefaliidi vaktsineerimisele ei erine teiste vaktsiinide puhustest vastunäidustustest. Puukentsefaliidi vaktsineerimise vastunäidustus on raskekujuline allergia kanamunavalgu vastu. Puukentsefaliidivaktsiini samaaegset manustamist teiste vaktsiinidega ei ole uuritud.

Puukentsefaliidivaktsiinide efektiivsust ekspositsioonijärgseks (puugihammustusejärgseks) vaktsineerimiseks ei ole uuritud.

Soovitatav on vaktsineerida enne puukide aktiivsuse hooaja algust.

Spetsiifilist immunoglobuliini ekspositsioonijärgseks profülaktikaks ei soovitata haiguse võimaliku raskema kulu tõttu, mida on kirjeldatud eriti lastel.

Eksperimentaalseid uuringuid puukentsefaliidi tulevikuvaktsiini kohta tehakse rekombinantvaktsiini, elusvaktsiini ja nukleiinhappevaktsiiniga.


Allikas:

http://www.med24.ee/immuniseerimine/article_id-8411