Ettevaatust: puugid asuvad tõenäoliselt varem liikvele

Terviseameti epidemioloogianõuniku Kuulo Kutsari sõnul hakkavad puugid tänavu suhteliselt sooja talve ja varajase kevade tõttu tõenäoliselt varem liikuma.
«Ei saa veel öelda, et puugid on liikvel, kuid tõsi on see, et tänavu asuvad nad tõenäoliselt varem liikvele,» ütles Kutsar.

Ta rääkis, et eile näitas termomeeter tema akna taga päikesevarjus juba 13-14 plusskraadi ning kui ka öised külmad varsti mööda saavad, siis hakkavad maapinnalähedased kihid kiiresti soojenema.

«Kui maapinna temperatuur on viis kuni seitse kraadi, muutuvad puugid aktiivseks ja hakkavad pärast talvist paastumisaega otsima, kust süüa saab,» lausus epidemioloog.

Tavaliselt algab puugiohtlik aeg küll aprillist ja kestab oktoobrini, ent Kutsari hinnangul võivad puugid tänavu liikvele asuda juba märtsis.

Puugid ja nende vastsed on eriti aktiivsed kevadel, mil neid on rohkesti pinnaselähedasel kõdul, vanade puulehtede ja kulu all nii metsaniitudel kui ka lehtmetsas.

Puugid varitsevad saaki niisketes ja varjulistes kohtades ehk hõredates sega- ja lehtmetsades, metsaserval ja puisniitudel või lihtsalt rohu sees ning haagivad sealt ennast ohvri riiete külge.

Puugid võivad levitada nii puukentsefaliiti kui ka puukborrelioosi.
Praegu oleks Kutsari sõnul õige aeg inimestele meelde tuletada, et kindlasti tasub end puukentsefaliidi vastu vaktsineerida, eriti neil, kes palju looduses ringi liiguvad.
Lyme’i tõve ehk puukborrelioosi vastu vaktsiini aga ei ole.


Vaktsineerimine on ennekõike vajalik puukentsefaliidi ohualade piirkondades elavatele püsielanikele, eriti lastele, kuna lapsed on enamasti aktiivse eluviisiga ja viibivad tihedamini looduses. Ka enne maale või laagrisse saatmist peaksid vanemad oma lapsed laskma ära vaktsineerida.

Puugihaiguste eest kaitsmiseks võiks kasutada apteekides müügil olevaid puugitõrjevahendeid. «Kindlasti tuleks kodus ka oma keha üle kontrollida ning neid riideid, millega sai looduses käidud, ei tohiks tuppa tuua, vaid need tuleks ära kloppida õues,» ütles Kutsar.

Kui puuk on end ikkagi naha sisse imenud, siis tuleks see avastamisel võimalikult kiiresti eemaldada.

Samuti tuleks kassid ja koerad enne nende tuppa laskmist üle kontrollida, sest puugid poogivad end väga kergesti neile külge.

Terviseameti andmetel on puukborrelioosi selle aasta esimese kahe kuuga diagnoositud 69 korral, mullu samal ajal registreeriti puukborrelioosi juhte 58.

Kutsari sõnul ei tähenda see kindlasti seda, et puugid on juba praegu liikvel.
«Puukborrelioosi iseärasus on selles, et arstid avastavad selle hiljem.
Inimene võis nakatuda eelmisel aastal, kuid haigusnähud lõid välja ning laboratoorsed analüüsid näitasid seda alles nüüd,» nentis ta.

2014. aastal registreeriti Eestis 83 puukentsefaliidi haigusjuhtu ja 1289 puukborrelioosi juhtu. Puukentsefaliiti tänavu tuvastatud ei ole.

Puugihammustuse vältimiseks:
•kanna heledaid, pikkade varrukatega riietust, et puuke märgata
•püksisääred topi sokkide või kummikute sisse
•kasuta putukatõrjevahendeid
•pärast puugiohtlikus piirkonnas viibimist kontrolli kogu keha, lastel hoolikalt ka kõrvatagused

Kui puuk on hammustanud:
•katsu puuk võimalikult kiiresti nahalt eemaldada - kui puuk on nakatunud, siis on ka paar tundi olulised
•kui see endal ei õnnestu, siis pöördu arsti poole abi saamiseks
•ära haara puugist väga kõvasti kinni, hoidu tema tagakeha pigistamisest või määrimisest
•võta temast võimalikult pea lähedalt kinni
•võimalusel kasuta peenikesi pintsette (müügil on ka eriline puugieemaldamisvahend), sikuta ettevaatlikult
•pese hammustuskoht vee ja seebiga või desinfitseeriva vahendiga
•kui pärast metsaskäiku tekib mõne päeva või kuni kuu jooksul palavik või ilmnevad külmetushaiguse taolised haigusnähud või kui hakkab hammustuskoht punetama, otsi abi arstilt ning kindlasti räägi arstile nahalt leitud puugist või puugiohtlikus piirkonnas viibimisest

Allikas:

http://tervis.postimees.ee/3124031/ettevaatust-puugid-asuvad-toenaoliselt-varem-liikvele

Iga kolmas puuk kannab haigustekitajat

Viimastel aastatel on puukborrelioosi haigestumine Eestis järsult tõusnud

Puuk sööb kolm korda elus ja ainult verd.

Kui ta juhtub imema mõnelt linnult, näriliselt või suurelt imetajalt borrelioosi tekitava bakteriga nakatunud verd, võib ta selle bakteri järgmise toidukorra ajal edasi anda.

Näiteks inimesele.

Ehkki Eestis elab kahte liiki puuke – võsa- ja laanepuuk – pole inimesel vahet, kumma ta külge korjab: neid suudavad eristada vaid spetsialistid ja haigusi võivad kanda mõlemad.
Üksnes elupaiga suhtes on neil pisut erinevad eelistused.

"Laanepuuk tahab pigem tiheda alustaimestikuga metsi, tema inimesele päris koju ei roni, aga võsapuugi võib saada ka mõnest linnapargist," selgitab Maarja Ader, kes kaitses äsja Tartu tervishoiukõrgkoolis lõputöö puukide asustustihedusest ja borrelioositekitajate kandmisest.

 

Palavat pelgab, aga talve ei karda

Sõltuvalt temperatuurist ja niiskusest võib puuk elada kuus kuud kuni kuus aastat ja suurem osa sellest ajast veedab ta sõna otseses mõttes rohujuure tasandil.

"Puuk elab kõdus, pinnases," seletab Ader. "Sealt tuleb ta sobiva ilma korral taimestiku peale alles siis, kui on vaja peremeeslooma jahtida, muidu ta kodust väljas ei käi."

Puuk hakkab ringi vaatama kevadel, kui temperatuur on ületanud 5, veel parem aga 7 plusskraadi; mida suurem õhuniiskus, seda parem. Samas – päris troopilist palavust puuk kah ei talu, kuumal südasuvel eelistab ta vaikselt kodus istuda.

"Enamasti on puugid kõige aktiivsemad aprillis-mais ning siis sügisel: septembris ja oktoobris," tutvustab Ader. "Praegune suvi tundub puukidele aga päris hästi sobivat."

Süüa otsib viie meetri raadiuses

Kui putukad teevad talvitumiseks põhjalikke ettevalmistusi – söövad end rasva ja viivad puhta vee sisalduse organismis miinimumini, et see jääkristalle moodustama hakates rakke ei lõhuks –, siis ämblikulaadsete klassi kuuluval puugil on ükskõik, millal külmaks läheb.

Talve võtab ta vastu seal, kus talv teda tabab. Langeb temperatuur alla viie kraadi, muutub ta lihtsalt loiuks; kestab külmem periood pikemalt, läheb puugi organism diapausi – puhkeolekusse, kus ainevahetus on viidud nii aeglaseks kui eluspüsimiseks vähegi võimalik.

"Ta ei tegutse; lihtsalt ta elutsükkel läheb pikemaks," nendib Ader.

Emane puuk – kuramaaž isasega toimub enamasti söögilaua taga, näiteks koera või rebase seljas – muneb 2000–3000 muna. Sedavõrd suur järglaste arv näitab looduses enamasti kahte asja.

Esiteks, vanem laste eest ei hoolitse, igaüks vaatab ise, kas ja kui kaua tal elada õnnestub. Teiseks, suguküpseks saavad üsna vähesed, suurema osa pistavad teised elukad varem nahka.

Puugil on kolm elustaadiumit. Munast kooruvad vastsed – väikesed ümmargused poolläbipaistvad loomakesed. Vastsed võtavad elu esimeseks söögikorraks ette mõne hiire, rohus ringi sahmiva linnu või koguni sisaliku.

Kui kõht täis, vastne kestub. Nümfistaadiumisse jõudnud puuk on juba päris puugi moodi, ainult et hulga pisem. Temagi imeb endal korra kõhu täis ja kestub. Nüüd on puuk täiskasvanud, valmis võtma oma elu kolmanda, viimase kõhutäie ja pidama pulmi.

Kuna puuk sööb vaid kolm korda, peab ta väga hoolikalt kaaluma, kuidas ja millele saadud energiat kulutada. See on ka üks põhjus, miks puuk ei roni puu otsa – erinevalt üsna levinud arvamusest.

Puuk lihtsalt ei jaksa puu otsa ronida. Lisaks poleks tal seal ka midagi peale hakata, sest ohvrit otsides on puuk passiivne passija.

Metsast tulles tee puugiseire

Eelistatult loomaradade ääres elavad puugid ronivad rohukõrtele ja jäävad lootma hea õnne peale, et neist möödub keegi, kellele end takjanupuna külge haakida.

Puuk ei aja kedagi taga ega jaksa ka ise põgeneda. Ühe toidukorra otsingul kõnnib puuk ringi kõige rohkem viie meetri raadiuses.

Süües võib puuk koos verega sisse imeda bakteri suurest grupist üldnimega Borrelia. Nende, puukborrelioosi põhjustavate bakterite looduslik reservuaar on linnud, närilised ja ulukid.

Järgmises elustaadiumis toitudes võib puuk kanda Borrelia üle uuele ohvrile. Aga võib juhtuda ka, et puuk hoopis vabaneb bakterist.

"Norras tehtud uuringud näitasid, et metskitsede suure asustustiheduse korral on Borrelia esinemissagedus puukidel keskmisest palju väiksem," tutvustab Ader kolleegide tööd.

See tähendab, et kitse organism hakkab Borrelia’ga võitlema – nagu organism sissetungijaga ikka – ja tal moodustuvad verre Borrelia vastased immuunkompleksid. Kui nüüd puuk joob sellise immuunkompleksiga verd, võtab ta sisulistelt rohtu, mis tapab Borrelia ka tema organismis.

Võimalik, et Eestis on selliseid nii-öelda ravikitsesid vähevõitu; võimalik, et puugihammustuse saanud inimesed pöörduvad tihedamini arsti poole; võimalik, et borrelioosi on hakatud sagedamini diagnoosima.

Kindel on see, et borrelioosi nakatumise arv aasta-aastalt tõuseb. Kui 2000–2007 oli aastas vähem kui 1000 haigestumisjuhtu, siis tunamullu registreeriti Tervise Arengu Instituudi andmeil 1546 haigestumisjuhu. Sealjuures oli see näitaja vahepealsetel aastatel veelgi suurem.

Puukidel Borrelia esinemissagedust uurinud Ader kinnitab, et vähemalt Lõuna-Eestis kannab seda bakterit iga kolmas puuk. Mis tähendab, et pärast metsaskäiku tuleb end kiiresti üle vaadata.

Õnneks ei kuku külge hakanud puuk kohe verd imema nagu sääsk. Tal võib kuluda sobiva söögikoha leidmiseks terve ööpäev. Samuti ei pruugi Borrelia kohe esimese suutäiega üle kanduda.

"Eri allikate väitel võtab nakatumine aega keskmiselt 24 kuni 48 tundi, kuid üksikutel juhtudel võib see toimuda ka palju kiiremini," veenab Ader ettevaatlikkusele.

Paraku kannavad puugid peale borrelioosi edasi veel tervet hulka haigusi. Neist tuntuim ja kõige ohtlikum on puukentsefaliit.

Borrelioosi sümptomeid on seinast seina

Borrelia bakter kandub puugilt inimesele edasi sülje, väljaheidete, oksega. See on ka üks põhjus, miks soovitatakse puuk eemaldada pintsettidega – muidu võivad Borrelia-bakterid sattuda kätele ja sealt näiteks silma.

Kui Borrelia on jõudnud inimese verre, otsib ta endale organismis koha, kus elama hakata. Huvi pakuvad talle näiteks süda, liigesed ja aju.

End sisse seades häirib ta meie loomulikku sisekeskkonda ja protsesse ning selle tagajärjel tekib tõbi, mis võib endast märku anda väga mitmesuguste sümptomitega. Alates nahalööbest ja gripile omasest palavikust-lihasvalust; halvemal juhul võib kujuneda välja südamelihase põletik või ajukelmepõletik.

Kuigi kõik Borrelia bakterid ei pruugi kaugeltki haigust põhjustada, tuleb igal juhul pöörduda arsti poole, kui puugihammustuse ümbrus märklauana punetama hakkab. Kiiresti jaole saades on Borrelia seljatatav lihtsa antibiootikumikuuriga.

 

Allikas:

http://www.naisele.ee/587210/iga-kolmas-puuk-kannab-haigustekitajat

Puugihaiguste eest saab ennast kaitsta

Euroopa riikide statistika kohaselt kuulub Eesti koos teiste Balti riikidega puukentsefaliidi leviku poolest Euroopa riikide tippu ning on nimetatud väga kõrge riskiga piirkonnaks.
Pealinn uuris dr Karin Sarapuult, kuidas end puugihaiguste – entsefaliidi ja borrelioosi – eest kaitsta.
Tavaliselt öeldakse, et puugisüst tuleb teha kevadel, enne kui puugid aktiivseks muutuvad.
Kas praegu, mais, on juba liiga hilja vaktsineerida?
Puukentsefaliidiga on nii, et selle vastu ei ole kunagi hilja vaktsineerida.
Kevadel lihtsalt kampaania hoogustub ja tuletame inimestele meelde, et vaktsineerida on vaja.
Neil, kellel puukentsefaliidi vastane süst on üldse tegemata, on praegu viimane aeg alustada, et loodusesse minnes oleks immuunsus olemas.
Kuigi puugisüsti tuleb esimesel korral teha kolm korda, on pärast esimest doosi juba üle 90% immuunkaitse olemas.
Teine doos tuleb teha kusagil kuu pärast ja kolmas 9-12 kuu pärast.
Edasi on pikem vahe kolme või viie aasta pärast.
Tasuks kindlasti meelde tuletada ka seda, et kui kunagi on vaktsineerimist alustatud, kuid mingil põhjusel pooleli jäetud, siis ei pea alustama otsast peale.
Piisab lihtsalt uuest ühekordsest doosist, aga siis võiks jälle rutiinse skeemi järgi edasi minna.
Inimesed entsefaliiti väga ei pelga, möödunud aastal oli vaid 114 haigestumust, mis pole ju palju, äkki siiski ei ole vaja end selle vastu kaitsta?
Arvatakse tõesti, et puukentsefaliit on selline haigus, mis eriti kedagi ei taba.
Mõnigi ütleb, et tal on kogu aeg puuke olnud ja midagi pole juhtunud.
Kuid paraku ei ole võimalik ette näha, millal juhtub tulema see nakatunud puuk, kelle käest viirus saadakse.
Ja see haigus ei ole naljaasi.
Inimesed, kes on seda põdenud või näinud lähedasi põdemas, teavad seda väga hästi.
Viimase kümne aastaga on oluliselt tõusnud borrelioosi nakatumiste arv, miks?
Ühest küljest seda diagnoositakse rohkem.
Ja kuna borrelioos on selline haigus, mida ei ole kerge diagnoosida, siis võib oletada, et on ka ülediagnoosimist.
Aga igal juhul – seda haigust on palju, kindlasti rohkem kui 10-20 aastat tagasi.
Kuna suur osa endisi põllumaid on jäänud sööti ja võsastunud, siis on ka puukide arvukus kasvanud.
Kas puugid on ka haigemad?
Rootsis tehtud uuringute järgi kannab iga kolmas puuk borrelioosi pisikut.
Eestis ei ole minu teada borrelioosi osas sellist uuringu tehtud, küll aga tehakse puugikorjeid ja uuritakse, kui palju on entsefaliidiga nakatunuid.
Samas tuleb tõdeda, et borrelioosi levik on tõesti lai ning nüüd on veel ka uusi haigusi, mida puugid edasi kannavad.
Puugid kannavad veel mõningaid viirusi, mis õnneks ei ole väga sagedased ja ka ei kulge nii ägedalt.
Aga igatahes mitte HIV-i?
Ei, HIV-i kindlasti mitte.
Kust puuk ise viirused peale korjab?
Ta sünnib haigena.
Haige emaspuugi järeltulijad on kolm põlve nakkusohtlikud.
Puugid saavad viirusi ka loomadelt.
Ja puuk on sedavõrd vastik elujõuline tegelane, et Eestis tal looduses vaenlast ei ole – keegi teda eriti süüa ei taha.
Vanasti öeldi, et puuk varitseb lepavõsas, aga tegelikult võib ta tulla igalt poolt.
Ei tasu arvata, et puuk on ainult metsameeste või kaitseväelaste mure.
Puugi võib saada ka linnaaiast rohukõrre pealt või kodulooma seljast.
Kui puuk kiiresti avastada, kas siis on nakatumisoht väiksem?
Kindlasti.
Kuid nakatumise kiirus on entsefaliidi ja borrelioosi puhul erinev – esimese puhul võid nakatuda praktiliselt kohe, samas borrelioosi nakkuse saamiseks läheb tunde.
Entsefaliidi viirus on puugi süljes, mis hakkab mõjuma kohe, kui puuk oma sakilise iminokaga inimese sisse augu puurib.
Noka peal on tuimestav vedelik, nii et seda puurimisprotsessi pole nahal väga tunda.
Aga borrelioosi tekitaja elab puugi seedekulglas, kõigepealt imeb puuk verd, laseb selle läbi seedimisorganite ja siis alles jõuab nakkus inimese organismi.
Öeldakse, et puuk peab olema sees 24 tundi, enne kui borrelioos külge tuleb.
See on ju väga lohutav – kui inimene on entsefaliidi vastu vaktsineeritud ja ennast iga kord pärast murus- ja metsasmüttamist korralikult üle kontrollib, siis on puugihaigus üldiselt ennetatav?
Jah, kui metsast tulete, tuleks end kindlasti kohe üle kontrollida.
Puuk otsib sooja kohta – ta armastab kõrvataguseid, kaenlaaluseid, kubemepiirkonda.
Me ei tea päris täpselt, mis see on, mis puugi inimese peale tõmbab – on see lõhnaärritus või soojus…
Igatahes mõnd inimest armastavad puugid rohkem kui teist.
Metsa minnes võiks kanda pikkade säärte ja varrukatega riideid, soovitatavalt heledaid, sel lihtsal põhjusel, et heledalt pinnalt paistab puuk paremini silma.
Paraku ei pruugi puuki alati näha.
Haigust kannavad ju juba imepisikesed puugipojad – nümfid.
Selline nümf võib olla niimoodi üle käinud, et inimene ei tea sellest midagi.
Juhtumeid, kus inimene on nakatunud, aga ta ise ei tea, et tal puuk oleks olnud, on küllalt palju.
Mis entsefaliit inimesega teeb?
Entsefaliit on viirushaigus, mis kergemal juhul põhjustab vaid gripisarnaseid nähtusid – kerge palavik koos pea- ja lihasvaludega.
Samas 10–30% juhtudel tungib viirus edasi ajju ja ajukelmetesse ning umbes nädal pärast esmaseid nähtusid tõuseb palavik uuesti, tekivad peavalu, iiveldus, kuklakangestus, unisus, treemor, krambid, halvatused ja psüühilised muutused.
Entsefaliidi vastu ei ole antibiootikumravi ja seda saame ravida ainult sümptomaatiliste ravimitega, et kergendada ja leevendada haiguse kulgu.
Entsefaliit võib kahjustada ajustruktuuri, millest tulenevalt võivad jääda mäluhäireid ja pearinglus. Mõnel, kellel on väga halvasti läinud, võivad tekkida rängad närvikahjustused kuni liikumishäireni või vaimsete häireteni.
Aga kui sa korra oled entsefaliidi läbi põdenud, siis rohkem ta sind ei kimbuta?
Ning lastel pidi see kergesti kulgema?
Jah, korra läbi põdenuna tekib entsefaliidi suhtes immuunsus.
Ning laste puhul on tõesti nii, et kuni 5-6 aasta vanused lapsed kas ei põe entsefaliiti või põevad väga kergelt.
Samas on ka üksikuid erandeid, sellepärast ei tasu arvata, et laps ei võiks väga raskelt haigestuda.
Borrelioos kuuldavasti kulgeb mõnel inimesel samuti väga raskelt ning võib suisa sandistada.
Borrelioos on bakteriaalne haigus.
See haigus ei kulge paraku ühe klassikalise pildi järgi – kõigil inimestel ühtede sümptomitega ja ühtmoodi.
Sümptomid võivad olla erinevad ja inimese reaktsioon haigusele võib olla väga erinev.
Isegi kui on antibiootikumikuur läbi tehtud, võivad sümptomid veel edasi olla – lihas- ja liigesvalu, seljavalu, ärritavus.
See ei tähenda, et ravi on poolik olnud. See on tõesti ebameeldiv haigus.
Ravimata borrelioos võib minna kulult väga raskeks – ta võib kahjustada närvisüsteemi, südant, liigeseid, neere.
Teisalt võib borrelioosi läbi põdeda nii, et sa ise ei teagi.
Borrelioosile on antibiootikumiravi, seda oskab määrata perearst.
Muuseas, Ameerikas on olemas ka puukborrelioosi vaktsiin, kuid meil on teist tüüpi puugid, kellele ameerika rohud ei mõju.

Allikas:
http://tarbija24.postimees.ee/2803864/puugihaiguste-eest-saab-ennast-kaitsta

Puukborrelioosi kiirtest – kuidas sellesse suhtuda?

Apteegis on saadaval puukborrelioosi tuvastamiseks kiirtest.

Kui usaldusväärseks võib seda pidada?

Arengufirma Selfdiagnostic OÜ pakub ainukesena Eestis võimalust teha puukborrelioos kindlaks kiirtestiga.

Firma tootejuhi Svetlana Zolotarjova sõnul annab test inimesele kiirelt esmase tulemuse, näidates tulemust 91% täpsusega.

"Kindlasti on aga vaja pärast testi tegemist arstiga konsulteerida," rõhutab Zolotarjova.

 

Lääne-Tallinna keskhaigla nakkuskliiniku infektsionist Leelo Moosar ütleb, et kiirtest annab vaid mingi orientiiri.

"Puukborrelioosi diagnoosimiseks on kindlad kriteeriumid ning vajalikud laboratoorsed ja kinnitavad testid.

Nakkushaiguste arstid diagnoosivad just nende kriteeriumide alusel – sinna ei kuulu kiirtestid," räägib Moosar.

Perearst Iris Koort märgib, et kiirtesti tulemust peab oskama kombineerida kliinilise leiuga.

"Ja see oskus apteegist testi ostnud inimesel puudub.

Borrelioosi on isegi arstil kerge n-ö üle diagnoosida, sest antikehad püsivad veres aastaid.

Eestis on igasuvine borrelioosipaanika tõsiseks probleemiks, mistõttu selle haiguse diagnoosimise võiks küll spetsialistide hooleks jätta ja mitte ise põlve otsas teha," sõnab ta.

Terviseameti meditsiiniseadmete osakonna juhataja Andrei Knuti sõnul on test nende andmebaasis registreeritud ja ta eeldab, et formaalselt vastab see nõuetele, pretensioone terviseametile edastatud ei ole.

"Kui inimene soovib selle testiga enda tervisest pilti saada, siis tuleb kindlasti arvestada, et tegemist on üksnes indikaatoriga."

Ravimata jäänud borrelioos võib põhjustada närvisüsteemi-, südame- või liigesekahjustusi. Puukborrelioosi ravitakse antibiootikumidega.

Pärast puukborrelioosi läbipõdemist ei teki immuunsust ja inimene võib uuesti nakatuda.

 

Allikas:

http://www.ohtuleht.ee/580220/puukborrelioosi-kiirtest-kuidas-sellesse-suhtuda

Looduses varitsevat ohtlikku puuki tasub tunda

VAATA SAADET SIIT

Puuk pälviks Eesti kõige ebameeldivamate loomade edetabeli esikolmikus kindlasti koha.
Nende väikeste putukate levitatud haigused toovad ränki inimlikke tragöödiaid.

Puugi elutsükli pikkus on kaks aastat.
Esimesel kevadel peab ta leidma linnu või hiire, kelle külge kinnituda ning verd imeda.
Sügisel peab ta leidma uue peremeeslooma, kelle verest toituda ning seejärel täiskasvanuks saada. Järgmise aasta kevadel muneb emane 2000-3000 muna.

Puuk on rahulik, kuid järjekindel.
Ta ronib 20-60 sentimeetri kõrgusele ja ootab.
Võib oodata päevi, isegi nädalaid, et õige peremeesloom mööduks ning puuk saaks end tema külge kinnitada.

Allikas:
http://etv.err.ee/index.php?05592787&video=12007#.U19GKo0rjiw

Puugid on asunud liikvele

Terviseameti epidemioloogianõunik Kuulo Kutsar rääkis, et käesoleva aasta suhteliselt sooja talve ja varajase kevade tõttu on puugid juba mitmel pool Eestis liikvele asunud.
«Kuni oktoobri lõpuni tuleb arvestada looduses käies võimalusega, et satute kokku erinevaid tõbesid levitavate puukidega. Eestis on nendeks eeskätt puukentsefaliit ehk puugitekkeline viiruslik ajupõletik ja Lyme’i tõbi ehk puukborrelioos,» selgitas Kutsar.
Epidemioloogi sõnul on puugid ja nende vastsed eriti aktiivsed kevadel, mil neid on rohkesti pinnaselähedasel kõdul, vanade puulehtede ja kulu all nii metsaniitudel, lehtmetsas ning üha rohkem ka linnade metsaparkides ja koduaedades.
Eesti looduses on nad levinud peaaegu kõikjal, sagedamini leidub haigustekitajaid kandvaid puuke Lääne-, Lõuna-, Kirde- ja Kagu-Eestis ning põhjarannikul ja saartel.
Seega on saabunud Kutsari kinnitusel aeg, mil inimesed satuvad puugiründe ohvriteks ning tuleb mõelda enda kaitsmisele eelnimetatud puugihaiguste eest.
Ainus puugihaigus, mille vastu inimene saab end vaktsineerida, on puukentsefaliit.
Eelkõige on soovitatav end vaktsineerida puukentsefaliiti nakatumise riskirühma kuuluvatel inimestel, kes tahes-tahtmata võivad puukidega teistest sagedamini kokku puutuda – metsatöölised, talupidajad, kaitseväelased, elektriliinide ehitajad ja parandajad ning arvukalt muid ametimehi.
Kuid kevadel ja suvel jäävad puukide teele kõige sagedamini ette siiski need inimesed, kes igapäevaselt või puhkuse ajal armastavad looduses liikuda ning suvel ja sügisepoole metsas ja lagendikel lilli, seeni ja marju korjata, kuid unustavad end puugirünnete eest kaitsta.
«Puukentsefaliidi vastase vaktsineerimisega on soovitatav alustada varakevadel, enne soojade ilmade saabumist, mil puukide ründeaktiivsus ei ole veel alanud,» toonitas Kutsar.
Varakult alustamine on vajalik sellepärast, et immuunsuse kujunemiseks kulub 14-21 päeva ning  immuunsuse kinnistamiseks tuleb suvehooajal süstida veel vaktsiini teine annus.
Tervikuna koosneb puukentsefaliidi vastane vaktsineerimine kolmest süstist: teine annus süstitakse 1-3 kuud pärast esimese annuse süstimist ja kolmas annus 9-12 kuud pärast teise annuse süstimist.
Korduv-vaktsineerimine tehakse kolm aastat pärast viimast vaktsineerimist ning pikaajalise immuunsuse tagamiseks korratakse seda iga kolme kuni viie aasta tagant.
Muude puugihaiguste eest kaitsmiseks tuleb vältida puugiründeid, kasutada apteekides müügil olevaid puugitõrjevahendeid.
Kui puuk on end ikkagi naha sisse imenud, siis tuleks see avastamisel võimalikult kiiresti eemaldada.

Allikas:
http://tarbija24.postimees.ee/2774868/puugid-on-asunud-liikvele

Puugioht varitseb ka talvel: Puugihaigus võttis mehelt elu

Saaremaal diagnoositi möödunud aasta novembris kaks puukentsefaliidi haigusjuhtu, millest üks lõppes aastavahetusel surmaga.
Kuigi sooja talve puuke on liikvel vähem kui näiteks üle-eelmisel aastavahetusel, on neid siiski sedavõrd, et inimesed võiksid ettevaatusabinõusid kasutada, kirjutab Meie Maa.
Terviseameti Lääne talituse Saaremaa esinduses on registreeritud novembris 15 ja detsembris seitse puukborrelioosi haigusjuhtu, teatas terviseameti epidemioloogia peaspetsialist Inge Balin.
Lisaks diagnoositi novembris kaks puukentsefaliidi haigusjuhtu, millest üks lõppes aastavahetusel surmaga. Tegu oli meesterahvaga.
«Puukentsefaliit kui viirushaigus ongi neist kahest ohtlikum. Borrelioosi me haiglas üldse ei ravigi. Kuid surmajuhtum leidis tõepoolest aset meie haiglas nädalapäevad tagasi,» sõnas Kuressaare haigla ravijuht Marje Nelis.
Nelis toonitas, et kindlasti pole vaja õhutada puugipaanikat.
Samas soovitas ta just entsefaliidi ärahoidmiseks inimesi end vaktsineerida lasta.
«Lased ära teha ja kunagi enam ei saa seda ohtlikku haigust.
Borrelioos võib tulla ja minna, uuesti ja uuesti – sellega on lihtsam, aga entsefaliidi eest tuleb inimesi hoiatada.»
Mõne aasta tagune statistika tegi kindlaks, et suurim puukborrelioosi oht varitseb Saaremaal.
Samas on tuvastatud, et keskmiselt on puugid Saaremaal tervemad kui mujal ehk nad ei ole Borrelia-positiivsed.
Sel aastal seitse haigestumist
Terviseameti avalike suhete juht Iiris Saluri kommenteeris Tarbija24-le, et puukentsefaliiti registreeriti Eestis 2013. aasta novembris seitse ja detsembris kaks haigusjuhtu.
Selle aasta jaanuaris senistel andmetel entsefaliiti haigestumist esinenud ei ole.
Puukborrelioosi haigestumisi oli kogu Eestis mullu novembris 101 ja detsembris 50 juhtu.
Jaanuaris on eilse, 7. jaanuari seisuga registreeritud seitse borrelioosi haigestumist.
Saluri kinnitusel ei ole terviseameti senistel andmetel registreeritud eelmisel aastal ühtegi entsefaliidi surmajuhtu.
Kuressaare surmajuhu kohta ametil andmed puuduvad.
Terviseameti statistikast nähtub, et vaatamata soojale sügis-talvele, on sel aastal puuknakkusi registreeritud mõnevõrra vähem kui paaril eelneval aastal.
«Mis on haigestumise vähenemise taga, seda ei oska praegu täpsemalt kommenteerida,» ütles Saluri.
Puukentsefaliiti haigestunuid oli Eestis mullu 112, tunamullu oli selleks arvuks 178 ja 2011. aastal 250.
Puukborrelioosi haigestunuid oli 2013. aastal 1082, tunamullu 1546 ja 2011. aastal 2303.

Allikas:
http://www.tarbija24.ee/2654744/puugihaigus-vottis-aastavahetusel-mehelt-elu

Bioloogid jäädvustasid puukide toitumisviisi

Saksa ja USA teadlastest koosneval töörühmal on läinud korda lähivaates filmida puukide toitumisprotsessi.
Videolõikude analüüsimine annab paremat aimu, kuidas vereimejad nahka läbistada ja end mitmeteks päevadeks peremeesorganismi külge aheldada suudavad.

 

Pikaajaline toitumisprotsess on puukide lõugtundlate arengut oluliselt vorminud.

Ämblikulaadsetele ei piisa ainult võimalusest teha kiire nahka läbistav piste, vaid need peavad toimima ka ankrupunktina.

Toitumismehaanika paremaks mõistmiseks hukkas Dania Richter kaaslastega viis hiirt ja paigutas nende kõrvadele Euroopas laialt levinud võsapuugid (Ixodes ricinus).

Töörühm kasutas järgnevalt toimuva filmimiseks kiirkaamerat ja mikroskoopi.

Paralleelselt tegid bioloogid ülesvõtteid ülikõrget lahutusvõimet pakkuva skaneeriva elektronmikroskoobiga.

 

Richter leidis, et pärast toitumiseks sobiva koha leidmist alustavad puugid hüpostoomiks kutsutava kinnitusjätke tipus asuva kahe lõugkobijaga lõiketöid.

Puuk surub neid vaheldumisi järjest sügavamale naha sisse.

Tagasilibisemist takistavad lõugkobijaid katvad kidad.

Tavaliselt näib piisavat umbes kolmekümnest taolisest liigutusest.

Sobivale sügavusele jõudes toimub lõikeriistade pikenemine.

Puuk surub nende otsi rinnule ujudes kätega tehtavale liigutustele sarnaneva liigutusega rohkem lahku, misläbi meenutab hüpostoomi ots V-tähte.

Manöövriga surutakse need veelgi sügavamale naha sisse.

Seejärel on aeg veelgi suuremate ogadega kaetud hüpostoom täielikult haava suruda.

Elundi sügavamale viimiseks kordab puuk lõugkobijatega eelnevalt tehtud liigutust veel kuni kuus korda.

Viimaks on aeg vereimemiseks.

Isu täitmiseks kulub paar päeva, mis pakub näiteks Lyme'i tõve põhjustavatele parasiitidele küllaldaselt aega puugi soolestikust uue peremeesorganismi vereringesse jõuda.

Samas on taoline lõugtundla ehitus omane vaid emastele puukidele.

Isaste puukide vastav elund on kohastunud spermide edastamiseks.

Vaata videot siit
 

Allikas:

http://teadus.err.ee/artikkel?id=10477&cat=1

Kuidas puugihaigust ära tunda

Puugid võivad levitada nii puukentsefaliiti kui ka puukborrelioosi. Puukentsefaliidi vastu on võimalik end kaitsta kaitsesüstimisega, puukborrelioosi vastu aga vaktsiini pole.

Kui inimene on puukentsefaliidi viirusega nakatunud, ilmnevad 1–2 nädala pärast gripitaolised haigusnähud: kerge palavik koos pea- ja lihasevaludega.

Need vaevused kestavad kuni nädala, seejärel saab enamik inimesi uuesti terveks.

Ent kolmandikul nakatunutest võib viirus edasi tungida ajju ja ajukelmetesse – tekitada ajukelmepõletiku.

Haigus ägeneb, tekib kõrge palavik, tugev peavalu, kuklakangestus, oksendamine, uimasus ja üldine halb enesetunne.

Haigustunnuste ilmnemisel tuleb kohe minna arsti juurde!

Puukentsefaliidi vastu spetsiifilist ravi pole, antibiootikumid ei aita.

Haiguse läbipõdenud omandavad eluaegse immuunsuse.

Kui puukentsefaliidiviirus jõuab inimese organismi  kiiresti pärast hammustust, siis borrelianakkuse saamiseks kulub enamasti kaks ööpäeva, kuni nahka imendunud puugilt haigustekitajad inimesele üle kanduvad.

Kõige tavalisem borrelianakkuse tunnus on nahalööve (paarisentimeetrise läbimõõduga punetav laik), mis tekib hammustuskohal 1–4 nädala pärast.

Varem või hiljem lööve kaob. Kuid haigusnähud võivad tekkida ka närvisüsteemis, liigestes, südames.

Puukborrelioosi ravitakse antibiootikumidega.

Nii puukentsefaliit kui ka puukborrelioos on looduskoldelised haigused ning nende haigustekitajate loodusperemeesteks on linnud, pisinärilised ja ka suuremad imetajad.

Haigustekitajad ringlevad loodusperemeeste vahel puukide vahendusel.

Sellest tuleneb ka haiguse erisugune ilmnemine piirkonniti ja sesoonselt.

Kus puuk varitseb

Puugid varitsevad saaki niisketes ja varjulistes kohtades ehk hõredates sega- ja lehtmetsades, metsaserval ja puisniitudel või lihtsalt rohu sees ning haagivad sealt ennast ohvri riiete külge. Enamasti puuk varitseb rohukõrrel mõnikümmend sentimeetrit maapinnast kõrgemal. Tihtipeale märkame me puuki alles siis, kui ta on roninud juba ülakehale, mitte aga ta ei kukuta end inimestele puu otsast.  

Puugihammustuse vältimiseks:

•  kanna heledaid, pikkade varrukatega riietust, et puuke märgata, püksisääred topi sokkide või kummikute sisse; kasuta putukatõrjevahendeid; 

•  pärast puugiohtlikus piirkonnas viibimist kontrolli kogu keha, lastel hoolikalt ka kõrvatagused.   

Kui puuk on hammustanud: 

•  katsu puuk võimalikult kiiresti nahalt eemaldada - kui puuk on nakatunud, siis on ka paar tundi olulised; 

•  kui see endal ei õnnestu, siis pöördu arsti poole abi saamiseks; 

•  ära haara puugist väga kõvasti kinni, hoidu tema tagakeha pigistamisest või määrimisest; 

•  võta temast võimalikult pea lähedalt kinni; 

•  võimalusel kasuta peenikesi pintsette (müügil on ka eriline puugieemaldamisvahend), sikuta ettevaatlikult; 

•  pese hammustuskoht vee ja seebiga või desinfitseeriva vahendiga; 

•  kui pärast metsaskäiku tekib mõne päeva või kuni kuu jooksul palavik või ilmnevad külmetushaiguse taolised haigusnähud või kui hakkab hammustuskoht punetama, otsi abi arstilt ning kindlasti räägi arstile nahalt leitud puugist või puugiohtlikus piirkonnas viibimisest. 

 

Allikas:

http://www.kliinik.ee/teemalehed/vaktsineerimine/aid-15399/Kuidas-puugihaigust-%C3%A4ra-tunda-

Terved inimesed trügivad puugianalüüsi tegema

Lääne-Tallinna keskhaigla (LTKH) sõnul näib sel aastal olevat eriti palju neid terveid inimesi, kes soovivad end pärast puugihammustust igaks juhuks testida.

Internetifoorumites kirjutavad mitmed mures inimesed, kes ei suuda uskuda, et võivad pärast puugihammustust ka täiesti terved olla.

«Käisin perearsti juures puugitesti tegemas, öeldi, et analüüs on täiesti korras.
Samas, mul on kõik borrelioosi tunnused, mis üldse olla saavad.
Perearst soovitas Merimetsa pöörduda, kus saab tundlikuma testi teha,» kirjutas üks inimene.
LTKH kommunikatsioonijuht Diana Lorents selgitas, et antikehi niisama ei määrata, vaid seda tehakse juhul, kui on kahtlus borrelioosile.
«Jah, neid inimesi on sellel aastal kuidagi eriti palju, kes sellise sooviga pöörduvad, et neid hammustas puuk ja igaks juhuks tahaks teha analüüsi.
Aga kuna me siiski ravime haigust, mitte analüüsi, pole mõtet niisama analüüsida, kui inimene tunneb ennast hästi,» rõhutas Lorents.
Seesuguste pöördumiste arvu ei oska LTKH öelda, sest haigla ei pea arvestust selle üle, millise probleemiga patsient polikliiniku vastuvõtule täpselt pöördus – seega ei tea, kui paljud on avaldanud soovi puugianalüüsi teha.
Lorents lisas, et puugimurega peaks esmalt ikka perearsti poole pöörduma.

Allikas:
http://www.tarbija24.ee/1318284/terved-inimesed-trugivad-puugianaluusi-tegema

Kulutuli tapab inimesi, mitte puuke

Paljud täna keskealised inimesed nägid lapsepõlves puuki vaid korra või paar, nüüd aga võib metsast või niidult koju tagasi jõuda mitmekümne puugiga riietel.
Ja oh seda hirmu – äkki saan borrelioosi või entsefaliidi!

Kas puuke on tänapäeval tõesti rohkem kui vanasti?
Miks me neist nii hirmus palju räägime ja miks nii paljud inimesed puukidelt nakkushaigusi saavad, uuris Maaleht Keskkonnaameti looduskaitsebioloogilt Tõnu Talvilt.

„Puukide ja eriti just haigusi kandvate puukide levimisel on mitu põhjust,“ sõnab Talvi hakatuseks. „Esiteks, veel kakskümmend viis aastat tagasi ei tuntud meil borrelioosi, seda ei diagnoositud ja temaga ei seotud inimese haigestumist.“

Inimeseja puugi elustiil on muutunud
Euroopas tehtud uuringutega on kindlaks tehtud, et haigust põhjustava Borrelia levik puukide abil on aastakümnete jooksul järjekindlalt põhja suunas liikunud.
On selle taga kliima soojenemine, vaheperemeeste (ka metskitsede) arvukuse tõus ja levik põhja poole, või mõni muu tegur, ei osata üheselt ja selgelt kinnitada.
„Teiseks, inimese tegevus ja elustiil on viimase poolsajandi jooksul oluliselt muutunud.
Kui varem oli iga rohumaa hoolsalt karja- või heinamaana majandatav, karjatati ka väga suurt osa inimese naabruses asuvaid metsi (puiskarjamaad), siis ei tekkinud ulatuslikel aladel paksu kulukihti, mis on soodne talvitumispaik puukidele ja väga soodne elupaik puukide vaheperemeestele – pisinärilistele hiirtele ja putuktoidulistele karihiirtele-siilidele,“ vaatab Tõnu Talvi ajas tagasi.
Tänapäeval on valdavaks saanud kas väga intensiivse majandamisega rohumaad, mida niidetakse isegi mitu korda aastas ja karjatatakse, või endised rohumaad, mis on kasutusest täiesti väljas. Kunagised niidud, puisniidud, puiskarjamaad kulustuvad ja võsastuvad.
Need on aga ideaalsed elupaigad nii puukidele kui nende vaheperemeestele.

Loodust tuleb kartmise asemel tunda
„Võrrelge kasvõi fotosid 20. saj alguse külamaastikust ja tänapäeva suvitustalu ümbrust.
Kus on rohi viimse kui libleni madalaks näritud, võsa pliidi all põletatud?
Ja kus algab peale 50 ruutmeetri iganädalaselt trimmerdatud kultuurmuru põlvini ulatuv rohi ja võsa!“ küsib kogenud loodusemees.
Ometi on hulk inimesi, kes kevadeti mõistuse- ja seadusevastaselt kulu põletades puuke, kes vanasti vabalt ringi liikuvate koduloomade külge kinnitusid, nüüd aga inimeses omale söögilauda otsima tulevad, hävitada püüavad.
„Vaatasin just üle 2009. aastal avaldatud, California põõsastikes ja niitudel tehtud kulupõletamise eksperimendi uurimistulemused.
Ja need väidavad selgelt, et kulupõletamisel ei ole puukide arvukusele olulist mõju,“ selgitab Tõnu Talvi.
Küll aga hukkub rumala lauspõletamise tulemusel lugematu hulk erinevaid loomi-putukaid, kelle vastu see tuli suunatud ei ole.
Pea igal aastal hukkub kulupõletamise tulemusel Eestis ka mõni inimene või hävib majapidamine.
Mis puutub sellesse, et puugid kannavad inimesele ohtlikke nakkushaigusi ning nendesse haigestumine suureneb iga aastaga, siis paanikaks ei ole vähimatki põhjust.
„Loodust ei tohi karta, teda peab tundma ja temaga arvestama," tuletab Talvi linnastunud inimestele meelde.

Allikas:
http://www.maaleht.ee/news/loodus/loodusuudised/kulutuli-tapab-inimesi-mitte-puuke.d?id=66091278

Puugi vastu aitab küüslauk

"Puukide vastu aitab tõeliselt ainult üks asi - küüslauk! Olen elanud Saaremaal ja Muhumaal ning tean, mismoodi ennast ja oma peret nende eest kaitsta," kirjutab Maalehe lugeja Juhan.

Kõige kindlam viis küüslauku puukidevastases võitluses kasutada on seda lihtsalt süüa.
Ilmselt tekitab see nii veres kui nahas mingisuguse erilise lõhna, mida puuk ei talu.
Olen rahulikult vaadelnud puugi käitumist mitmel korral, kui ta mulle käe peale on ilmunud.
Tundub, et ta hüppab nagu kirp!
Puuk askeldab käe naha peal, justkui otsides, kuhu edasi minna.
Natukese aja pärast aga on kadunud. Minu arvates ta siiski hüppas minema…
Lapsed küüslauku eriti süüa ei taha ja sellepärast olen neile enne õue minekut taskutesse värskeid küüslauguküüsi poetanud.
Mõnikord olen ka nende jalgu ja kingakesi
küüslauguga määrinud.
Taskusse küüne panek on osutunud aga piisavalt efektiivseks.
Peale kõige muu on küüslauguküünt taskus kandev lapseke hakanud seda tasapisi närima ja niimoodi siis ka küüslauku sööma õppinud.
Mul on aastatepikkune kogemus ja katsetatud kümnete inimeste peal, kes meil siin külas on käinud. Soovitan julgelt!
Pealegi ei tule sellest kunagi mingit kahju.

Allikas:
http://www.maaleht.ee/news/uudised/arvamus/lugeja-soovitab-puugi-vastu-aitab-kuuslauk.d?id=66093324

Puukborrelioos – liigne paanika või tõsine mure?

Saaremaal, kus haigestumus puukborrelioosi on Eestis kõige suurem, on puugid tervemad kui Ida-Virumaal, kus haigestumus on kõige väiksem.

Mitmed spetsialistid on seisukohal, et Eesti kannatab puukborrelioosi hüperdiagnostika all, sest meie statistika näitab mitu korda suuremat haigestumust kui lähiriikides.
Mullu oli meil 100 000 inimese kohta 115 borrelioosi haigusjuhtu, samas Lätis oli vastav näitaja 35 ja Soomes 29. 2011. aastal oli meil haigusjuhtude arv 100 000 elaniku kohta 172, Soomes samal ajal 31 ja Lätis 39. Eriti teravalt hakkab silma haigete hulk Saaremaal – mullu oli Eesti suurimal saarel terviseameti kinnitusel 100 000 elaniku kohta 689 borrelioosijuhtu, tunamullu 1048.
Tartu Ülikooli kliinikumi sisekliiniku nakkushaiguste osakonna juhataja Matti Maimets on seisukohal, et haigestumuste arv ei saa lähiriikidega võrreldes nii erinev olla. Tema arvates seisneb probleem selles, et Eestis kiputakse igasugustele tervisehädadele panema kergekäeliselt borrelioosi diagnoosi.
«Pole põhjust arvata, et Eestis on rohkem puuke kui mujal Euroopas. Paljudes kohtades langeb puukide arvukus inimtegevuse tõttu drastiliselt,» tunnistas ka Tervise Arengu Instituudi (TAI) teadur Julia Geller, toonitades, et iga puuk ei ole nakkusekandja ja kokkupuude puugiga ei tähenda kohe veel haigestumist.
«Puukborrelioosi on meil kerge ülediagnoosida,» kinnitas Matti Maimets. Puukidega kokkupuutumine on Eestis väga tõenäoline – käime ju kõik vahel metsas ja niidul.
«Kui oleme kunagi haigust kandva puugiga kokku puutunud, siis inimene ei pruugi haigeks jääda, aga borrelioosi antikehad tekivad temas ikkagi ja kestavad terve elu,» rääkis Maimets.
Ta tõi näite: kümneaastasena puukidega kokku puutunud mees läheb 60-aastaselt kaelavaluga arstile ja talle tehakse analüüs. Antikehad on positiivsed. «Arst ütleb hurraa, meil on diagnoos käes – borrelioos! Tegelikult on tegemist ealiste terviseprobleemidega,» rääkis Maimets.
Seetõttu on Maimetsa sõnul lepitud kokku borrelioosi kliinilises pildis, ilma milleta pole mõtet verd ega seljaajuvedelikku analüüsidagi. Tema sõnul on laboratoorsed uuringud abiks küll kliinilise leiu kinnitamisel, kuid kunagi ei tohiks diagnoos põhineda üksnes neil ega ebamäärastel sümptomitel.
Kõige selgemalt annab borrelioosist märku migreeruv erüteem, mida rahvakeeli nimetatakse punaseks ringiks. Seda esineb Maimetsa kinnitusel koguni 95 protsendil borrelioosijuhtudest. «Erüteem võib suureneda, vahel on see keskelt heledam ja äärtest tumedam. Vahel tekivad ka sekundaarsed erüteemid teistesse kehapiirkondadesse,» kirjeldas Maimets.
Samas esimene punetav laik ümber puugihammustuse ei ole erüteem, vaid lihtsalt reaktsioon puugile, mis kaob enamasti paari päevaga. «Migreeruv erüteem tekib tavaliselt kolmandal kuni viiendal päeval ja hakkab laienema. Siis on kindel, et tegemist on borrelioosiga,» rääkis Maimets. Harva juhtub, et erüteemi ei tekigi.
«Järgmisena on kõige sagedamad närvisüsteeminähud, aga ka need peavad olema selgesti diagnoositavad,» rääkis arst. Lastel esineb näiteks näonärvihalvatust, mille tagajärjel vajub üks suunurk alla.
Veel iseloomustavad borrelioosi ootamatult tekkinud «radikuliit» või südamehäired. «Äkki jääb südamelöögisagedus väga aeglaseks või tekivad
ootamatult liigesetursed,» rääkis Maimets. Kui kõik muud haigused on välistatud ja antikehad positiivsed, on võimalik öelda, et tegu on borrelioosiga.
Terviseameti avalike suhete juhi Iiris Saluri kinnitusel oli eelmisel aastal 73 protsenti borrelioosi diagnoosidest pandud laboratoorse kinnituse alusel, ülejäänud kliinilise pildi alusel. Tunamullu oli borrelioosi diagnoosimise aluseks laboratoorne kinnitus umbes 84 protsendil juhtudest, kliinilise pildi alusel pandi diagnoos 16 protsendil haigestumistest.
2009. aastal uuris meditsiinilabor Quattromed terviseameti palvel täiendavalt Saaremaalt võetud positiivseid borrelioosi proove – see uuring ülemäärast ülediagnoosimist ei kinnitanud, kuid samas ka ei välistanud.
Ka TAI viroloogia osakond on uurinud Eesti puuke. Näiteks aastatel 2006 kuni 2009 Saaremaal kogutud puukidest olid Borrelia-positiivsed umbes 11 protsenti (93 puuki 869 uuritust), Läänemaal kuus protsenti (12 puuki 200 uuritust). Samas aga olid 2012. aastal uuritud Saaremaa puukidest umbes 20–30 protsenti Borrelia-positiivsed. Pärnumaal oli see näitaja peaaegu sama. «Üle Eesti ongi see näitaja keskmiselt 15 protsenti, varieerudes neljast protsendist kuni 30 protsendini,» lausus Julia Geller TAIst.
Samuti mainis Geller, et Tartu-, Valga-, Võru- ja Ida-Virumaal on Borrelia suhtes positiivseid puuke mõne protsendi võrra rohkem, mis võib olla tingitud sellest, et Ida- ja Lõuna-Eestis on kaks puugiliiki – laanepuuk ja võsapuuk. Seejuures diagnoositakse puukborrelioosi Ida-Virumaal kõige vähem.
Kui aastatel 2006 kuni 2009 uuritud Saaremaa puukidest olid Borrelia-positiivsed 11 protsenti, siis Ida-Virumaal oli see protsent 16. Samas tunnistas Geller, et puugid ei ole kõikjal ühtlaselt levinud. «Oleme käinud Ida-Viru metsades, kus lähedal on suvilad ja eramajad. Inimesed, kes seal päris kaua elavad, väidavad, et aastakümnete jooksul pole nad kunagi näinud puuke enda ega koduloomade peal,» selgitas teadur.
Gelleri arvates ei pruugi seega kõrge borrelioosi haigestumise tase teatud maakonnas olla seotud puukide arvukuse või puukide infitseeritavusega, vaid pigem on põhjuseks  ülediagnoosimine, mitteühtlane puukide levimus või näiteks looduslikud eripärad ning inimeste harjumused ja elukombed.
«Kui borrelioosi diagnoos kergekäeliselt ära pannakse, võib jääda tegelik haigus üldse ravimata. Näiteks võib inimesel olla hoopis vähk, aga ta saab borrelioosi diagnoosi ja vale ravi,» tõdes doktor Maimets.
Borrelioosi antibiootikumiravi kestab kaks kuni neli nädalat. «Ametlik seisukoht on selline, et kui puukborrelioosi on üks kord korralikult ravitud, siis seda uuesti ravima ei pea,» kinnitas Maimets, kelleni on jõudnud patsient, kes on saanud kahe aasta jooksul 13 antibiootikumikuuri borrelioosi raviks.
Maimetsa sõnul ei juhtu tegelikult üldjuhul midagi, kui inimene borrelioosiga arstile ei jõua: «Pikaajalisi kahjustusi üldjuhul ei teki ka siis, kui haigus jääb ravimata. Iga infektsioon lõpeb ära, immuunsüsteem saab üldjuhul sellest jagu ja raskeid tüsistusi peaaegu ei olegi.»
Mõni inimene võibki borrelioosi «püstijalu» põdeda. «See võib piirduda ühe-kahepäevase peavaluga, sest umbes pooled puukborrelioosi haigestunud ei ole kunagi haiguse andnud puuki näinud,» selgitas arst.

Allikas:
http://www.tarbija24.ee/1274412/puukborrelioos-liigne-paanika-voi-tosine-mure

Uut puugihaigust võib esineda ka Eestis

Palju on juttu olnud puukide levitatavast uuest haigusest anaplasmoosist. «Eesti kohta on andmeid vähe, aga kui me vaatame olukorda Euroopas, siis ei ole mingit põhjust arvata, et seda haigust Eestis ei oleks,» tunnistas Tartu Ülikooli kliinikumi sisekliiniku nakkushaiguste osakonna juhataja Matti Maimets.

 

Terviseameti teatel kuulub anaplasmoos selle aasta 1. aprillist registreerimisele, kuid seni ei ole ühestki haigusjuhust teada antud.
Haigus algab gripilaadsete haigusnähtudega, esineb palavik, pea- ja lihasvalu.
Lisaks tekivad veremuutused – võib tekkida trombopeenia, mille korral langeb vere hüübimisvõime, lümfopeenia, mille tagajärjel suurenevad lümfisõlmed, või leukopeenia ehk valgeliblede arvu langemine veres.
Haigus allub antibiootikumiravile ja kui samal ajal on puuk andnud inimesele ka borrelioosi, siis ravitakse mõlemat haigust korraga.
Haigusest on võimalik täielikult terveks saada.
«Näiteks noore inimese puhul, kellel oli puuk ja kellel on vere valgeliblesid liiga vähe, võiksime mõelda anaplasmoosile.
Inimesel peavad olema veremuutused, mida ei ole võimalik põhjendada muudmoodi,» rääkis Maimets.

Allikas:
http://www.tarbija24.ee/1274606/uut-puugihaigust-voib-esineda-ka-eestis

Borrelioosivaktsiin ei läinud kaubaks

Aastaid tagasi oli USAs müügil puukborrelioosivastane vaktsiin, kuid seda ei ostetud ja tootmine lõpetati.

 

Ravimifirma Baxter on välja töötamas puukborrelioosivastast vaktsiini.
Tartu Ülikooli kliinikumi sisekliiniku nakkushaiguste osakonna juhataja Matti Maimetsa sõnul oli tegelikult 1998. aastal borrelioosivaktsiin Ameerikas müügil, kuid kuna seda ei ostetud, siis lõpetati vaktsiini tootmine. «Väga hea vaktsiin oli, töötas hästi,» kinnitas Maimets.
Samas ei toiminud vaktsiin jällegi Euroopas, kuna puugiliigid on erinevad.
Kui borrelioosi­vaktsiin turule tuleb, ennustab Maimets sellele suurt edu.
«Ka entsefaliidivaktsiin läheb väga hästi.
Aastas kulub umbes 60 000 doosi vaktsiini. Samas on palju ohtlikumaid haiguseid, näiteks papilloomviirus, mille vastu keegi vaktsineerida ei taha,» lausus ta.

Allikas:
http://www.tarbija24.ee/1274616/borrelioosivaktsiin-ei-lainud-kaubaks

Pisike elukas võib teha palju häda

Puukborrelioosi nakatumine on võrreldes eelmise aastaga veidi vähenenud, Valgamaal on tänavu registreeritud üks juhtum.
Tuleb siiski teada, mida on tark teha või tegemata jätta, kui puuk on hammustanud.

 

Kui puukentsefaliiti esineb Eestis harilikult vaid aasta soojematel kuudel, siis puukborrelioosi avastavad arstid inimestel aasta ringi.

Terviseameti andmetel nakatus tänavu viie kuuga borrelioosi 226 inimest, mullu samal ajal aga 244.

Valga haigla polikliinilise ja erakorralise meditsiini osakonna vanemõe Jane Talviku sõnul vajas eelmisel aastal haigla erakorralise meditsiini osakonnas puugieemaldamist 87 patsienti.

«Viimane puuk sai patsiendilt eemaldatud eelmise aasta detsembris ning selle aasta esimene puuk veebruaris,» sõnas Talvik.

Kasutusel erinevad nipid

Kogemuste põhjal võib vanemõde öelda, et inimestel on puukide eemal­damiseks erinevaid salanippe. «Küll on puuke nahalt põletatud, küll tilgutatakse talle peale bensiini, vesinikku, alkoholi, eetrit, õlisid ning kodukeemiat,» rääkis meditsiinitöötaja. Sellised meetodid toovad Talviku sõnul siiski rohkem kahju kui kasu.

«Samuti ei tohi puuki kehast pigistada. Võib juhtuda, et surmavõitluse käigus puuk alles haigusetekitajaid haava eraldabki,» lisas ta.

Talvik soovitab inimestel, kes puuki eemaldada ei oska, minna kas perearsti juurde või tulla haigla erakorralise meditsiiniosakonna vastuvõttu. «Olen näinud väga drastilisi nahakahjustusi, kui on püütud ise puuki eemaldada – alates sügavatest väljalõigetest nahal kuni põletushaavadeni välja,» ütles Talvik.

Tähelepanuta ei tohi jätta ka lemmikloomi, kes nii õues kui toas ringi liiguvad ja on seega puukide tuppa kandjad.

Kui otsustatakse aga puuk ise eemaldada, tuleb kasutada väikseid pintsette, millega tuleb haarata putukat pea poolt, nii naha lähedalt kui võimalik. «Seejärel tõmba puuk ettevaatlikult otse välja. Pärast tuleb haav kindlasti desinfitseeriva vahendiga puhastada,» jagas ta õpetussõnu.

Puuk teeb arengus läbi kolm faasi

Oma arengus teeb puuk läbi kolm faasi: vastne, nümf ja täiskasvanu. Elutsükkel on lühike, tavaliselt kaks-kolm aastat. Selle aja jooksul kasvab ta kümnendiku millimeetri suurusest vastsest kolme-nelja millimeetri pikkuseks täiskasvanud olendiks, kes kuulub ämblikulaadsete sekka.

Igas arengustaadiumis toitub puuk ühe korra, vajades vaid mõne tilga verd. Enne kui ta asub verd imema, laseb ta oma kidadega varustatud iminoka kaudu haavasse natuke sülge. Sülg toimib osaliselt tuimestusvahendina, mis muudab hammustuse valutuks, samas sisaldab see ka vere hüübimist takistavat ainet.

Talviku sõnul on üpris tavaline, et puugihammustust ei märgatagi. «Kuna puuk läbib oma arengus eri faase, siis tõepoolest, inimesed tunnevad ära täiskasvanud puugi, kuid ei tunne vastset ega nümfi. Tihtilugu ei pöörata tähelepanu imepisikesele olendile nahal ja see pühitakse lihtsalt maha. Samas aga pole nakatumisel vahet, kellelt hammustada saadi,» selgitas Talvik.

Haiguse levitajad

Puugid on olulised nakkushaiguste levitajad. Nad kannavad edasi katku, tüüfust, tulareemiat, puukentsefaliiti, puukborrelioosi ja teisi haigusi.

Puukentsefaliit on puukidega leviv viiruslik nakkushaigus. Viirused võivad levida inimesele ka nakatunud looma, näiteks kitse või lehma pastöriseerimata piima või piimasaaduste tarbimisel. Haigus ei levi inimeselt inimesele, seega haige ei ole teistele nakkusohtlik.

Puukentsefaliidi viirusega nakatumisel ilmnevad üks-kaks nädalat pärast hammustust gripisarnased haigusnähud: kerge palavik koos pea- ja lihasvaludega. Liigeste ning lihaste valulikkuse vähendamiseks kasutatakse valu- ja põletikuvastaseid ainei­d. Need vaevused kestavad kuni nädala ja seejärel saab enamik inimesi terveks. «Ent umbes igal kolmandal nakatunul tungib viirus edasi ajju ja ajukelmetesse,» rõhutas Talvik.

See avaldub haiguse ägenemises: tekib kõrge palavik, tugev peavalu, kuklakangestus, oksendamine, uimasus ja üldine halb enesetunne. «Loomulikult peab sellisel juhul viivitamatult arsti poole pöörduma,» nentis Talvik.

Enamik haigetest paraneb, kuid põdemise järgselt võivad jääda mitmesugused jääknähud nagu tasakaalu- ja koordinatsioonihäired, jäsemete halvatus, peavalu, keskendumis- ja mäluhäired. Puukentsefaliidi vastu puudub spetsiifiline ravi ja see tõbi võib lõppeda ka surmaga. Haiguse läbipõdenud inimesel kujuneb aga eluaegne immuunsus.

Puukborrelioosi tunnus on nahalööve

Puukborrelioos on puukidega leviv haigus, mis kahjustab nahka, närvisüsteemi, liigeseid ja südant. Kui puukentsefaliidiviirus jõuab inimese organismi kiiresti pärast hammustust, siis borrelianakkuse saamiseks kulub enamasti kaks ööpäeva.

Puukborrelioosile on iseloomulikud palavik, peavalu, üldine nõrkus, pearinglus, liigeste ja lihaste valud, kaalu langus. Haiguse peamine tunnus on nahalööve – vähemalt viiesentimeetrise läbimõõduga punetavat laik, mis tekib 3–32 päeva jooksul pärast hammustust.

«Aja möödudes lööve kaob. Harvemini tekivad haigusnähud närvisüsteemis, liigestes või mõnel juhul ka südames,» rääkis Talvik.

Sümptomid võivad ilmneda mõne nädala kuni kuu möödumisel nakatumisest. Haigusnähud on väsimus, peavalu, iiveldus, kehakaalu langus, kerge palavik, valud kätes, jalgades, kuklas või seljas. Mõnikord esineb ühepoolset näonärvi halvatust. Puukborrelioosi ravitakse antibiootikumidega. Pärast läbipõdemist immuunsust ei teki ning inimene võib uuesti nakatuda.

Talviku sõnutsi arvavad patsiendid tihti, et kohe pärast puugihammustust on võimalik verest määrata antikehad ehk siis teada saada, kas puuk oli nakatunud või mitte. «Antikehad tekivad verre siiski alles kolm kuni kuus nädalat pärast nakatumist, kui on tekkinud ka esimesed haiguse sümptomid,» selgitas ta. Veel rõhutas Talvik, et diagnoosimisel on äärmiselt vajalik teada hammustuse kuupäeva.

Kuigi puukide eest kindlat kaitset pole, on siiski võimalik hammustuste vältimiseks mõndagi teha. Puukide levikualal käies tuleks kanda  kinnist, pikkade varrukatega riietust ja pikki pükse. Otstarbekas on tõmmata sokid püksisäärte peale.

«Eelistada tuleks heledaid riideid, sest nende peal on puugid hästi näha ja on võimalik nad juba enne hammustust eemaldada,» jagas Talvik õpetussõnu. Pärast metsaskäiku tuleks kogu keha üle vaadata. Kasutama peaks putukatõrjevahendeid.

Puukborrelioosi vastu vaktsiin küll puudub, kuid puukentsefaliidi vältimiseks on olemas tõhusad ja ohutud vaktsiinid nii täiskasvanutele kui lastele. «Vaktsineerida saab perearsti juures või eelregistreerimisega Valga haigla vaktsineerimise kabinetis,» lisas Talvik.

Eelmisel aastal registreeriti borrelioosijuhtusid 1546, 2011. aastal 2303. Puukentsefaliidi juhtusid registreeriti mullu 178, aasta varem 250. Valgamaal registreeriti eelmisel aastal 18 borrelioosi- ja kaks entsefaliidijuhtu.

Meelespea

Kui leiad puugi, kes on nahale kinnitunud, siis:

• ära satu paanikasse;
• ära häiri puuki, see tähendab ära kratsi, tiri, pigista või muul moel ürita vigastada kinnitunud puuki, sest puuk võib eritada nahasse sülge;
• ära pane kinnituskohale muid keemilisi vahendeid peale desinfitseeriva toimega vahendite;
• ära ürita puuke uputada, sest nad hingavad iga viie tunni tagant ühe korra.

Puugi eemaldamine

• Kaitse oma sõrmi kokkuvolditud paberrätikuga või kasuta kummikindaid.
• Võimaluse korral kasuta spetsiaalseid pintsette ja suurendusklaasi.
• Haara pintsettidega võimalikult nahapinna lähedalt.
• Tõmba puuki pintsette kasutades kindlalt ühtlase survega otse üles, et eemaldada puuk koos lõugtundlatega.
• Ära lömasta puuki, kuna tegemist võib olla haigusetekitaja kandjaga ning neid sisaldavad ka puugi kehavedelikud, kaasa arvatud imetud veri.
• Kui puugi pea jääb naha sisse, püüa seda eemaldada nagu pindu.
• Kasuta kinnituskoha desinfitseerimiseks enne ja pärast puugi eemaldamist antiseptilisi vahendeid.
• Pese pärast puugi eemaldamist käed ja pintsetid.
• Märgi puugi eemaldamise aeg kalendrisse ning kontrolli eemalduskohta 30 päeva jooksul, avastamaks võimalikke haigusnähtusid.
• Kui ilmnevad haigusnähud ja tekib ravi vajadus, võta ühendust perearstiga.
• Võimaluse korral säilita puuki kas 70kraadises alkoholis kaanega kindlalt suletud nõus või sügavkülmas –20 kraadi juures.

Allikas:
http://www.valgamaalane.ee/1266132/pisike-elukas-voib-teha-palju-hada/

Borrelioosi salakaval nägu

Puukborrelioos on salakaval haigus. Seda tekitav bakter jääb kehasse väga pikaks ajaks, väidavad Oslo ülikooli teadlased.

Inimesed kahtlustavad, et neil on tekkinud krooniline borrelioos, kuid laboris tehtud analüüsid ei näita mikroobinakkusel tekkinud antikehi. Just see haiguspilt iseloomustabki kroonilist Borrelia-nakkust, mille puhul bakterid varjavad end liigestes, vahendab Novaator.ee.
Borrelia burgdorferi on keeritsakujuline bakter, kes võib tungida vererakkudesse ja liigub nii kogu kehas ringi. Puukborrelioosi ehk Lyme’i tõve haigusnähud on väga mitmepalgelised. Haigus peaks olema antibiootikumidega ravitav, kuid pikaajalised põdejad kurdavad pidevat väsimust ja liigesemuresid.

Puugihammustusega borrelioosi nakatunutel võivad haigusnähud püsida väga pikka aega.
Inimesed kahtlustavad, et neil on tekkinud krooniline borrelioos, kuid laboris tehtud analüüsid ei näita mikroobinakkusel tekkinud antikehi. Just see haiguspilt iseloomustabki kroonilist Borrelia-nakkust, mille puhul bakterid varjavad end liigestes, näitas Oslo ülikooli uurimus.
Borrelia burgdorferi on keeritsakujuline bakter, kes võib tungida vererakkudesse ja liigub nii kogu kehas ringi. Puukborrelioosi ehk Lyme’i tõve haigusnähud on väga mitmepalgelised. Haigus peaks olema antibiootikumidega ravitav, kuid pikaajalised põdejad kurdavad pidevat väsimust ja liigesemuresid.
Mikrobioloogid Ivar Mysterud ja Morten Laane kahtlustasid, et korra nakatunud inimese kehasse jäävad mikroobid kuni elu lõpuni, kuid bakterivastaseid antikehi tekib väga vähe.
Nad kogusid vereproove paljudelt inimestelt, kes uskusid, et nad on pikka aega borrelioosi põdenud. Verd filmiti ja pildistati võimsa mikroskoobi all. See lubas täpselt jälgida, kuidas bakterid vererakkudesse tungivad ja sealt uuesti välja saavad.
Uurijad segasid vereproove soolalahusega, nii muutusid rakkudest väljuvad bakterid eriti hästi märgatavaks. Soolalahuse kontsentratsiooniga mängides sai nähtavaks muuta erinevaid mikroobide elujärke.
Mysterudi sõnul on borrelioositekitajal õhukesed rakuseinad, mida on raske värvida. Lisaks kipuvad bakterid elutingimuste muutudes minema puhkeasendisse või moodustama õhukest biokilet. Neil juhtudel pole mikroobirakkudel iseloomulikku keeritsa kuju. Seepärast on Borreliat kudedes raske leida. Vererakkudest vabanevad bakterid võivad olla kaetud sealt näpatud valkudega, see raskendab immuunsüsteemil haigustekitajate äratundmist.
Vereproove uudse protokolli järgi töödeldes on võimalik bakterid üsna tavalise võimsa mikroskoobiga üles leida. Lisaks pakkusid teadlased välja oletuse, et borrelioosibakterid peidavad end inimese keha nendes piirkondades, kus on võimalikult vähe hapnikku.
Heaks pelgupaigaks on liigesed. Aeg-ajalt liigub osa mikroobidest mujale ja siis tekivad inimesel uuesti borrelioosinähud.
Uurimus ilmus ajakirjas Biological and Biomedical Reports.

Eestis on ülediagnoosimise oht

Eestis on puukborrelioosi haigestumine viimastel aastatel olnud tõusuteel. Eriti paistavad selles osas silma Saaremaa ja Muhu. Borrelioosi kõige tüüpilisem tunnus on ekseemi meenutav punetav laik puugihammustuse kohal või mujal, see tekib ühe kuni nelja nädala jooksul.
Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia ja viroloogia professori Irja Lutsari sõnul uuris ta koos Tartu Ülikooli sisekliiniku arstidega Saaremaal puukborrelioosi diagnoosi saanuid ning sajast inimesest, kelle verest leiti borrelioosi antikehad olid klassikalised borrelioosisümptomid olemas vaid kahel. “See ei ole loogiline, eriti arvestades, et Saaremaal oli haigestumus sada korda kõrgem kui mujal,” ütles Lutsar.
Tema sõnul viitas uuring, et ainuüksi antikehade puhul diagnoosi panemine võib anda valesid tulemusi. “Eestis on palju metsa ning me kõik oleme puukidega ühel või teisel moel kokku puutunud, seega on ka antikehad paljude inimeste veres, kuigi nad ei pruugi olla kunagi olnud haigestunud,” ütles ta.
Kui diagnoos pannakse ainuüksi antikehade põhjal, siis on sellel Lutsari sõnul kaks ohtu. Esiteks määratakse antibiootikume neile, kes seda ei vaja. Palju ohtlikum on aga see, kui liigesevalude või üldist väsimust kaebava inimese verest leitud antikehade põhjal langetatakse borrelioosidiagnoos, kuid mingi tõsisem haigus jääb seetõttu avastamata.
 Allikas:
http://novaator.ee/ET/meditsiin/borrelioosi_salakaval_nagu/

Kas puuke on tänavu vähe või palju?

Osad meist on esimestel soojadel kevadpäevadel juba puukidega kokku puutunud, leides neid oma lemmikloomadelt või iseendalt. Teised aga imestavad, kuhu puugid tänavu on jäänud – pole ühtki näinud.

„Möödunud kevadel oli hullumaja, nagu soojaks läks nii kass kubises puukidest. Pidin teda päevas mitu korda kontrollima hoolimata sellest, et puugirohi oli turjale pandud,“ kirjeldab Harjumaal mereäärses külas elav naine. „Sel aastal aga pole ma vaatamata hoolikale otsimisele kassi seljast veel ühtki puuki leidnud. Ei tea, kas on liiga külm või ongi neid vähemaks jäänud?“

Maaleht võttis sõnal sabast ja uuris Keskkonnaameti looduskaitsebioloog Tõnu Talvilt, kuidas puukidega tänavu lood on.
„Ametlikku ja korrapärast seiret puukide leviku ja arvukuse kohta meil ei korraldata, seetõttu ei saa ka nende esinemise kohta sellel kevadel üldistust teha, jääb igaühe enda kogemus,“ selgitab keskkonnaameti spetsialist Tõnu Talvi.
Ka Talvi enda kokkupuuted nende lülijalgsetega on tänavu väga tagasihoidlikud. „Põhjustena oskan oletada vaid, et kevad on väga hiline ja seni ka jahe olnud, mis kindlasti piirab osalt ka puukide aktiivsust,“ mõtiskleb ta.
Puukide arvukuse ja talvitustingimuste seoste kohta on tehtud erinevaid uuringuid, millest mõned viitavad väga külma ja kuiva talve ja puukide arvukuse negatiivsele seosele. Ehk siis - pikk, paksu lumikattega ja väheste suladega talv peaks talvituvatele puukidele halvemini mõjuma kui soe ja niiskem talv. Loomulikult on tingimused looduses väga paiksed ja kindlat reeglipära ei ole uuringutest välja tulnud.
Tervisemaeti andmetel on 2013. aasta algusest siiani puukborrelioos diagnoositud 131 juhul (nakkus saadud eelmisel puugihooajal - toim), entsefaliiti haigestunuid ei ole seni olnud.

Allikas:
http://www.maaleht.ee/news/loodus/loodusuudised/kas-puuke-on-tanavu-vahe-voi-palju.d?id=66090894

Borrelioosi vaktsiin võib saada viie aasta pärast reaalsuseks

Rühm Ameerika teadlasi on välja töötamas borrelioosivastast vaktsiini ning praegu olulisi vaktsiini kõrvalmõjusid tuvastatud ei ole.

 

Karolinska instituudi nakkushaiguste dotsent Rolf Gustafsson on protsessi jälginud ja kinnitab, et seis on paljulubav, kirjutab Aftonbladet.
Vaktsiini arendab välja ravimifirma Baxter.
Praegu on vaktsiini katsetatud 300 inimese peal ning eelduste kohaselt võiks vaktsiin valmida 2018. aastaks.
Tõsiseid kõrvalsümptomeid pole praegu täheldatud – vaid kerge punetus, turse ja valu.
2015. aastal saab alguse uus teadusuuringute faas, ning siis on vaktsiini katsetusel osalenud 10 000 inimest.
Kuna praegu veel puukborrelioosi vastu vaktsineerida ei saa, siis on kõige olulisem haigus võimalikult varases staadiumis ära tunda.
Borrelioos on ohtlik, kuna kahjustab nahka, närvisüsteemi ning liigeseid.
Samuti võib kahju tekitada südamele ja silmadele.
Loe, kuidas borrelioosi ära tunda siit!

Allikas:
http://www.tarbija24.ee/1252062/borrelioosi-vaktsiin-voib-saada-viie-aasta-parast-reaalsuseks/

Plaaster ennetab borrelioosi haigestumist

Puugihammustuse katmine antibiootikumi sisaldava plaastriga ei lase borrelioositekitajal kehas levida.
Borrelioos ehk Lyme´i haigus on ohtlik bakteriaalne haigus, mida levitavad puugid.
Euroopas võib borreeliabaktereid kanda üle poole puukidest ning haigus on laialt levinud.
Eestis oli 2010. aastal 1721 puukborrelioosi juhtu.
Varases järgus haigust saab ravida antibiootikumidega, kuid hooletusse jäetud borrelioos teeb kahju liigestele, südamele ja närvisüsteemile.
Müncheni Ludwig Maximiliani ülikooli mikrobioloogid uurisid borrelioositekitaja levimist imetajate kehas.
Hiirtega tehtud katsed näitasid, et hammastuskoha määrimine antibiootikumi sisaldava geeliga takistas edukalt haigustekitaja levikut.
Praeguseks on uurimisrühm välja töötanud plaastri, mis sisaldab mikroobide valgutootmist pidurdavat asitromütsiini.
Plaastri tõhusust inimestel uuritakse kolmanda järgu kliinilistes katsetes ning edukate tulemuste korral tuuakse see peatselt ravimiturule.
Uurimisrühma juhi Reinhard Starubingeri sõnul on tegu läbipaistva plaastriga, mis sisaldab väikeses koguses antibiootikumi.
Plaaster asetatakse puugihammustusele, see hävitab haava sattunud borrelioositekitajad ning takistab nakkuse levimist.
Kuna ravimidoos on väga väike, ei tohiks esineda kõrvalmõjusid.
Uurimus ilmus ajakirjas Journal of Antimicrobial Chemotherapy.

Allikas:
http://novaator.ee/ET/meditsiin/plaaster_ennetab_borrelioosi_haigestumist/