«Maailm käis ringi, nagu oleks ma raskes joobes, ja öösiti vaevlesin lihaskrampides,» kirjeldab Annely (33) oma elu pärast kohtumist puugiga, mille tulemusena pidi ta maha müüma oma kinnisvara, et end ära elatada ja taastusravi eest maksta.
«Parem on metsas kokku saada karuga kui puugiga – esimest vähemalt näed, kui ta sulle vastu tuleb,» tõdeb Annely, kelle saatuslik kohtumine tillukese, kuni nelja mm suuruseks kasvava lestalisega toimus 2009. aasta suvel rattamatkal Vormsil – ja nagu saatuse irooniana terviseallikal käies. «Hüüatasin veel, et näe kui nunnu puuk!» meenutab Annely hetke, kui puuk tal allikaäärses padrikus üle käeselja ronis. «Nägin küll, et tegemist on puugiga, kuid kuna ta ainult üle käe roomas ja kadus, arvasin, et midagi hullu sellest pole.»
Tagantjärele teab naine, et ohtlik pole mitte ainult puugi hammustus, vaid asja otsustab kokkupuude inimese verega.
«Mul oli käe peal väike verine kriim ja sellest nakatumiseks piisas,» räägib Annely.
Seepärast ei osanud ta tervise halvenemist algul kuidagi puugiga seostada, ja paraku ka mitte perearst, kelle poole Annely esmalt nõu ja abi saamiseks pöördus.
Haiguse esimesed tundemärgid hakkasid ilmnema septembris, umbes kuu aega pärast eeldatavat kokkupuudet.
«Tekkis selline veider olemine: pea käis ringi, iiveldas ja tõusis väike palavik,» meenutab Annely. «Kohati kadus nägemine ja koordinatsioon.
Olen alati olnud tugev sporditüdruk, aga siis hakkas isegi teisele korrusele kõndimine raskusi tekitama ja võttis selja märjaks.
Aja möödudes hakkasid tekkima ka kõne- ja tasakaaluhäired, nägu kiskus viltu ja oli tuim.
Süüa oli vaata et võimatu – parem käsi oli vaja vasakuga suu juurde juhtida, et toit ikka suhu jõuaks, ja supp kippus suust välja voolama.
Rääkida ei jaksanud, kümme sõna korraga ja siis pidi juba istuma.»
Ringiratast mööda arste
Kui õige diagnoos tulnuks kohe, võinuks Annely mõne kuuga terveks saada.
Perearst aga hakkas ravima grippi.
«Kui jaanuaris komandeeringus käies kokku kukkusin, otsustasin minna uuesti perearstile, ja siis selgus, et süda on nõrgaks jäänud,» räägib Annely, kes suunati Pelgulinna haiglasse südameuuringutele.
«Sealt aga kirjutati mind nädala pärast välja ja öeldi, et mu probleemid on psüühilist laadi ja patoloogiline südamehaige ma pole.
Soovitati südametugevdajaid süüa.
Palusin arste, et mind suunataks neuroloogile, sest pearinglus ja enesetunne olid juba äärmiselt kohutavad.
Pealegi polnud mul kunagi südamega muresid olnud, olin täisverd sportlane ja minu hobiks oli maratonijooks.
Vaimselt tundsin end endiselt tugevana, aga füüsis oli alla igasuguse arvestuse, Pelgulinna arstide suhtumine teemal «teil on psühholoogilised mured» pahandasid mind hinge põhjani.
Püsti olla ma ei suutnud, maailm käis ringi, nagu oleks raskes joobes, käisin ainult seina najal.»
Kuus kuud diagnoosi otsimist
Annely päästis tema saatusekaaslane, kes oli varem sama haigust põdenud ja teda nüüd matkama kutsus.
«Matkast pidin muidugi ära ütlema, kuid minu hädad tulid talle tuttavad ette ning ta soovitas mul pöörduda Mustamäe haigla neuroloogiaosakonda.
Seal anti mulle kohe range soovitus teha puugianalüüs.
Selguski, et põen borrelioosi,» lausub naine.
Haigestumisest kuni diagnoosini oli möödunud kuus kuud!
Kuid õige võitlus seisis veel alles ees. «Eeldasin, et perearst määrab mulle taastusravi ja aitab ka ajutise invaliidsuse vormistamisel, kuid seda ei juhtunud,» meenutab Annely, kelle sõnul rohud küll leevendasid mõneks ajaks enesetunnet, kuid paraku hakkasid haigusnähud paari-kolme kuu tagant korduma.
«Eriti valmistasid muret öised lihaskrambid, käte-jalgade suremine ka ärkvel olles ja pidev peavalu. Jalad olid nii kanged, et käisin nagu Pinocchio sirgete jalgadega.
Tihti oli tunne, et kogu organism on pahupidi pööratud.
Und vajasin ööpäevas 16 tundi, et siis paar tundi vastu pidada ja hädavajalikku toimetada.»
Kõveraks tõmbuvaid jalgu aitasid spetsiaalsete venitusharjutustega sirgeks saada taastusraviarst erakabinetis ja massöör Mustamäe polikliinikus, kellele Annely on siiralt tänulik.
«Nende pühendumine oli erakordne ja suhtumine väga meeldiv, kuigi kõige selle eest oli vaja ise maksta.
Ja päris palju.
Aga ilma selleta ma praegu üldse ei kõnniks oma jalal!»
Selleks, et kõige eest tasuda ning ennast ära elatada, müüs Annely oma korteri maha.
Miks peab puugihaige võitlema uuringute eest?
Paranevale Annelyle teebki muret just see, et haigusest nõrgestatud inimene peab üleloomuliku jõu kokku võtma ja talle vajalikud protseduurid ise välja võitlema.
«Inimene võib mitmeid kuid rivist väljas ja tõsiselt kurnatud olla, aga töötama ja elama peab vanaviisi, sest kohustused on kõigil kaelas.
Võib-olla veelgi rohkem, sest haigus, ravimid ja protseduurid nõuavad senisest rohkem raha.
Ometi on tähtis korrapärane puhkus ja taastusravi, et haigusest paraneda ja normaalne elurütm tagasi saada.»
«Jälgige end!» hoiatab puugihooaja eel Annely, kes praegu endiselt oma tervist taastab ja poole kohaga peamiselt kodus töötab.
«Kui enesetunne on järsku veider, tunnete uimasust ja väsimust ning teid vaevavad randme- ja kaelavalud või te ei puhka ennast tavapärase uneajaga välja, olles nagu zombi, tuleks lasta teha puugianalüüsid.
Punast laiku, mis, nagu räägitakse, nakatumist näitab, minul üldse ei tekkinudki, seega on vaja end ise jälgida!
Tavavereproovist puuginakkust näha pole, selleks on vaja eraldi proove.
Neid saab teha ka Suur-Ameerika tänaval asuvas diagnostikakeskuses, kui perearst keeldub neid tegemast. See muidugi jälle maksab.»
Neljaliikmelise lastega pere puugisüstid maksavad miinimumpalga
Puugivaktsiini ostmine käib paljudele peredele üle jõu, näiteks neljaliikmelisel perel kuluks vaktsineerimisele 5226 krooni ehk 335 eurot.
«Nii nagu ka väga korralik liikleja võib sattuda liiklusõnnetusse, võib isegi loodust tundev inimene saada puuginakkuse,» ütles haigekassa Harju osakonna direktor Ado Viik.
«Paraku ei kompenseeri ravikindlustus vaktsineerimist, kuid kindlustatu haigestumise korral võtab ravikindlustus tasumise üle ja aitab saada ka taastusravi.»
Täielik vaktsineerimine puukentsefaliidi viiruse vastu koosneb kolmest süstist.
Kaks esimest tehakse ühe- kuni kolmekuulise vaheajaga, kolmas umbes aasta hiljem.
Ühe annuse tavahind täiskasvanule on keskmiselt 30 eurot ja lapsele 25 eurot, seega kulub kõigiks vajalikeks süstideks neljaliikmelisel kahe alaealise lapsega perel 335 eurot.
Et hädavajalikud puugisüstid käivad paljudele peredele üle jõu, näitab ka puukentsefaliiti haigestumise kiire kasv.
Kui 2008. aastal haigestus Eestis puukentsefaliiti 90 inimest, siis 2009. aastal juba 179 ja 2010. aastal 201 inimest.
Viimastel aastatel on Euroopa kõrgeimad puukentsefaliidi haigestumusmäärad esinenud Eestis ja Sloveenias.
Ka teise ohtlikku puukidest põhjustatud haigusesse borrelioosi haigestumine sagenes Eestis märgatavalt 2008. aastal.
Kui 2007. aastal haigestus 721 inimest, siis aastal 2008 juba 1423, järgmisel aastal 1787 ja mullu 1721 inimest. Borrelioosi vastu vaktsineerida ei saagi.
Eesti põhjanaabrit Soomet on puukentsefaliit tabanud kordades vähem: 2007. aastal 20 juhtu, 2008. aastal 23 ja 2009. aastal 26.
Eelmisel aastal aga ei registreeritud Soomes ühtegi puukentsefaliidijuhtu.
Pärast kolmandat süsti omandatud immuunsuse säilitamiseks süstitakse lisadoos vaktsiini uuesti kolme aasta pärast.
Edasi peaks end vaktsineerima viieaastaste vaheaegadega.
Selline vaktsineerimise skeem kehtib kuni 60-aastaste inimeste kohta.
Üle 60-aastastele tehakse järelvaktsineerimisi iga kolme aasta järel.
Eestis on puukentsefaliidi peamised ohualad põhja- ja läänerannik, Pärnu ja selle ümbrus ning Kirde- ja Kagu-Eesti.
Puuke on leitud ka linnaparkidest, Tallinnas näiteks Rocca al Mare kandist.
Puugid muutuvad aktiivseks, kui ööpäeva keskmine temperatuur on seitse kraadi ja üle selle. Puugihooaeg kestab tavaliselt oktoobrini.
Allikas:
http://www.pealinn.ee/?lang=5&nid=8735&pid=136
