Inimesed kahtlustavad, et neil on tekkinud krooniline borrelioos, kuid laboris tehtud analüüsid ei näita mikroobinakkusel tekkinud antikehi. Just see haiguspilt iseloomustabki kroonilist Borrelia-nakkust, mille puhul bakterid varjavad end liigestes, vahendab Novaator.ee.
Borrelia burgdorferi on keeritsakujuline bakter, kes võib tungida vererakkudesse ja liigub nii kogu kehas ringi. Puukborrelioosi ehk Lyme’i tõve haigusnähud on väga mitmepalgelised. Haigus peaks olema antibiootikumidega ravitav, kuid pikaajalised põdejad kurdavad pidevat väsimust ja liigesemuresid.

Puugihammustusega borrelioosi nakatunutel võivad haigusnähud püsida väga pikka aega.
Inimesed kahtlustavad, et neil on tekkinud krooniline borrelioos, kuid laboris tehtud analüüsid ei näita mikroobinakkusel tekkinud antikehi. Just see haiguspilt iseloomustabki kroonilist Borrelia-nakkust, mille puhul bakterid varjavad end liigestes, näitas Oslo ülikooli uurimus.
Borrelia burgdorferi on keeritsakujuline bakter, kes võib tungida vererakkudesse ja liigub nii kogu kehas ringi. Puukborrelioosi ehk Lyme’i tõve haigusnähud on väga mitmepalgelised. Haigus peaks olema antibiootikumidega ravitav, kuid pikaajalised põdejad kurdavad pidevat väsimust ja liigesemuresid.
Mikrobioloogid Ivar Mysterud ja Morten Laane kahtlustasid, et korra nakatunud inimese kehasse jäävad mikroobid kuni elu lõpuni, kuid bakterivastaseid antikehi tekib väga vähe.
Nad kogusid vereproove paljudelt inimestelt, kes uskusid, et nad on pikka aega borrelioosi põdenud. Verd filmiti ja pildistati võimsa mikroskoobi all. See lubas täpselt jälgida, kuidas bakterid vererakkudesse tungivad ja sealt uuesti välja saavad.
Uurijad segasid vereproove soolalahusega, nii muutusid rakkudest väljuvad bakterid eriti hästi märgatavaks. Soolalahuse kontsentratsiooniga mängides sai nähtavaks muuta erinevaid mikroobide elujärke.
Mysterudi sõnul on borrelioositekitajal õhukesed rakuseinad, mida on raske värvida. Lisaks kipuvad bakterid elutingimuste muutudes minema puhkeasendisse või moodustama õhukest biokilet. Neil juhtudel pole mikroobirakkudel iseloomulikku keeritsa kuju. Seepärast on Borreliat kudedes raske leida. Vererakkudest vabanevad bakterid võivad olla kaetud sealt näpatud valkudega, see raskendab immuunsüsteemil haigustekitajate äratundmist.
Vereproove uudse protokolli järgi töödeldes on võimalik bakterid üsna tavalise võimsa mikroskoobiga üles leida. Lisaks pakkusid teadlased välja oletuse, et borrelioosibakterid peidavad end inimese keha nendes piirkondades, kus on võimalikult vähe hapnikku.
Heaks pelgupaigaks on liigesed. Aeg-ajalt liigub osa mikroobidest mujale ja siis tekivad inimesel uuesti borrelioosinähud.
Uurimus ilmus ajakirjas Biological and Biomedical Reports.

Eestis on ülediagnoosimise oht

Eestis on puukborrelioosi haigestumine viimastel aastatel olnud tõusuteel. Eriti paistavad selles osas silma Saaremaa ja Muhu. Borrelioosi kõige tüüpilisem tunnus on ekseemi meenutav punetav laik puugihammustuse kohal või mujal, see tekib ühe kuni nelja nädala jooksul.
Tartu Ülikooli meditsiinilise mikrobioloogia ja viroloogia professori Irja Lutsari sõnul uuris ta koos Tartu Ülikooli sisekliiniku arstidega Saaremaal puukborrelioosi diagnoosi saanuid ning sajast inimesest, kelle verest leiti borrelioosi antikehad olid klassikalised borrelioosisümptomid olemas vaid kahel. “See ei ole loogiline, eriti arvestades, et Saaremaal oli haigestumus sada korda kõrgem kui mujal,” ütles Lutsar.
Tema sõnul viitas uuring, et ainuüksi antikehade puhul diagnoosi panemine võib anda valesid tulemusi. “Eestis on palju metsa ning me kõik oleme puukidega ühel või teisel moel kokku puutunud, seega on ka antikehad paljude inimeste veres, kuigi nad ei pruugi olla kunagi olnud haigestunud,” ütles ta.
Kui diagnoos pannakse ainuüksi antikehade põhjal, siis on sellel Lutsari sõnul kaks ohtu. Esiteks määratakse antibiootikume neile, kes seda ei vaja. Palju ohtlikum on aga see, kui liigesevalude või üldist väsimust kaebava inimese verest leitud antikehade põhjal langetatakse borrelioosidiagnoos, kuid mingi tõsisem haigus jääb seetõttu avastamata.