Kas puuke on tänapäeval tõesti rohkem kui vanasti?
Miks me neist nii hirmus palju räägime ja miks nii paljud inimesed puukidelt nakkushaigusi saavad, uuris Maaleht Keskkonnaameti looduskaitsebioloogilt Tõnu Talvilt.

„Puukide ja eriti just haigusi kandvate puukide levimisel on mitu põhjust,“ sõnab Talvi hakatuseks. „Esiteks, veel kakskümmend viis aastat tagasi ei tuntud meil borrelioosi, seda ei diagnoositud ja temaga ei seotud inimese haigestumist.“

Inimeseja puugi elustiil on muutunud
Euroopas tehtud uuringutega on kindlaks tehtud, et haigust põhjustava Borrelia levik puukide abil on aastakümnete jooksul järjekindlalt põhja suunas liikunud.
On selle taga kliima soojenemine, vaheperemeeste (ka metskitsede) arvukuse tõus ja levik põhja poole, või mõni muu tegur, ei osata üheselt ja selgelt kinnitada.
„Teiseks, inimese tegevus ja elustiil on viimase poolsajandi jooksul oluliselt muutunud.
Kui varem oli iga rohumaa hoolsalt karja- või heinamaana majandatav, karjatati ka väga suurt osa inimese naabruses asuvaid metsi (puiskarjamaad), siis ei tekkinud ulatuslikel aladel paksu kulukihti, mis on soodne talvitumispaik puukidele ja väga soodne elupaik puukide vaheperemeestele – pisinärilistele hiirtele ja putuktoidulistele karihiirtele-siilidele,“ vaatab Tõnu Talvi ajas tagasi.
Tänapäeval on valdavaks saanud kas väga intensiivse majandamisega rohumaad, mida niidetakse isegi mitu korda aastas ja karjatatakse, või endised rohumaad, mis on kasutusest täiesti väljas. Kunagised niidud, puisniidud, puiskarjamaad kulustuvad ja võsastuvad.
Need on aga ideaalsed elupaigad nii puukidele kui nende vaheperemeestele.

Loodust tuleb kartmise asemel tunda
„Võrrelge kasvõi fotosid 20. saj alguse külamaastikust ja tänapäeva suvitustalu ümbrust.
Kus on rohi viimse kui libleni madalaks näritud, võsa pliidi all põletatud?
Ja kus algab peale 50 ruutmeetri iganädalaselt trimmerdatud kultuurmuru põlvini ulatuv rohi ja võsa!“ küsib kogenud loodusemees.
Ometi on hulk inimesi, kes kevadeti mõistuse- ja seadusevastaselt kulu põletades puuke, kes vanasti vabalt ringi liikuvate koduloomade külge kinnitusid, nüüd aga inimeses omale söögilauda otsima tulevad, hävitada püüavad.
„Vaatasin just üle 2009. aastal avaldatud, California põõsastikes ja niitudel tehtud kulupõletamise eksperimendi uurimistulemused.
Ja need väidavad selgelt, et kulupõletamisel ei ole puukide arvukusele olulist mõju,“ selgitab Tõnu Talvi.
Küll aga hukkub rumala lauspõletamise tulemusel lugematu hulk erinevaid loomi-putukaid, kelle vastu see tuli suunatud ei ole.
Pea igal aastal hukkub kulupõletamise tulemusel Eestis ka mõni inimene või hävib majapidamine.
Mis puutub sellesse, et puugid kannavad inimesele ohtlikke nakkushaigusi ning nendesse haigestumine suureneb iga aastaga, siis paanikaks ei ole vähimatki põhjust.
„Loodust ei tohi karta, teda peab tundma ja temaga arvestama," tuletab Talvi linnastunud inimestele meelde.

Allikas:
http://www.maaleht.ee/news/loodus/loodusuudised/kulutuli-tapab-inimesi-mitte-puuke.d?id=66091278