Mitmed spetsialistid on seisukohal, et Eesti kannatab puukborrelioosi hüperdiagnostika all, sest meie statistika näitab mitu korda suuremat haigestumust kui lähiriikides.
Mullu oli meil 100 000 inimese kohta 115 borrelioosi haigusjuhtu, samas Lätis oli vastav näitaja 35 ja Soomes 29. 2011. aastal oli meil haigusjuhtude arv 100 000 elaniku kohta 172, Soomes samal ajal 31 ja Lätis 39. Eriti teravalt hakkab silma haigete hulk Saaremaal – mullu oli Eesti suurimal saarel terviseameti kinnitusel 100 000 elaniku kohta 689 borrelioosijuhtu, tunamullu 1048.
Tartu Ülikooli kliinikumi sisekliiniku nakkushaiguste osakonna juhataja Matti Maimets on seisukohal, et haigestumuste arv ei saa lähiriikidega võrreldes nii erinev olla. Tema arvates seisneb probleem selles, et Eestis kiputakse igasugustele tervisehädadele panema kergekäeliselt borrelioosi diagnoosi.
«Pole põhjust arvata, et Eestis on rohkem puuke kui mujal Euroopas. Paljudes kohtades langeb puukide arvukus inimtegevuse tõttu drastiliselt,» tunnistas ka Tervise Arengu Instituudi (TAI) teadur Julia Geller, toonitades, et iga puuk ei ole nakkusekandja ja kokkupuude puugiga ei tähenda kohe veel haigestumist.
«Puukborrelioosi on meil kerge ülediagnoosida,» kinnitas Matti Maimets. Puukidega kokkupuutumine on Eestis väga tõenäoline – käime ju kõik vahel metsas ja niidul.
«Kui oleme kunagi haigust kandva puugiga kokku puutunud, siis inimene ei pruugi haigeks jääda, aga borrelioosi antikehad tekivad temas ikkagi ja kestavad terve elu,» rääkis Maimets.
Ta tõi näite: kümneaastasena puukidega kokku puutunud mees läheb 60-aastaselt kaelavaluga arstile ja talle tehakse analüüs. Antikehad on positiivsed. «Arst ütleb hurraa, meil on diagnoos käes – borrelioos! Tegelikult on tegemist ealiste terviseprobleemidega,» rääkis Maimets.
Seetõttu on Maimetsa sõnul lepitud kokku borrelioosi kliinilises pildis, ilma milleta pole mõtet verd ega seljaajuvedelikku analüüsidagi. Tema sõnul on laboratoorsed uuringud abiks küll kliinilise leiu kinnitamisel, kuid kunagi ei tohiks diagnoos põhineda üksnes neil ega ebamäärastel sümptomitel.
Kõige selgemalt annab borrelioosist märku migreeruv erüteem, mida rahvakeeli nimetatakse punaseks ringiks. Seda esineb Maimetsa kinnitusel koguni 95 protsendil borrelioosijuhtudest. «Erüteem võib suureneda, vahel on see keskelt heledam ja äärtest tumedam. Vahel tekivad ka sekundaarsed erüteemid teistesse kehapiirkondadesse,» kirjeldas Maimets.
Samas esimene punetav laik ümber puugihammustuse ei ole erüteem, vaid lihtsalt reaktsioon puugile, mis kaob enamasti paari päevaga. «Migreeruv erüteem tekib tavaliselt kolmandal kuni viiendal päeval ja hakkab laienema. Siis on kindel, et tegemist on borrelioosiga,» rääkis Maimets. Harva juhtub, et erüteemi ei tekigi.
«Järgmisena on kõige sagedamad närvisüsteeminähud, aga ka need peavad olema selgesti diagnoositavad,» rääkis arst. Lastel esineb näiteks näonärvihalvatust, mille tagajärjel vajub üks suunurk alla.
Veel iseloomustavad borrelioosi ootamatult tekkinud «radikuliit» või südamehäired. «Äkki jääb südamelöögisagedus väga aeglaseks või tekivad
ootamatult liigesetursed,» rääkis Maimets. Kui kõik muud haigused on välistatud ja antikehad positiivsed, on võimalik öelda, et tegu on borrelioosiga.
Terviseameti avalike suhete juhi Iiris Saluri kinnitusel oli eelmisel aastal 73 protsenti borrelioosi diagnoosidest pandud laboratoorse kinnituse alusel, ülejäänud kliinilise pildi alusel. Tunamullu oli borrelioosi diagnoosimise aluseks laboratoorne kinnitus umbes 84 protsendil juhtudest, kliinilise pildi alusel pandi diagnoos 16 protsendil haigestumistest.
2009. aastal uuris meditsiinilabor Quattromed terviseameti palvel täiendavalt Saaremaalt võetud positiivseid borrelioosi proove – see uuring ülemäärast ülediagnoosimist ei kinnitanud, kuid samas ka ei välistanud.
Ka TAI viroloogia osakond on uurinud Eesti puuke. Näiteks aastatel 2006 kuni 2009 Saaremaal kogutud puukidest olid Borrelia-positiivsed umbes 11 protsenti (93 puuki 869 uuritust), Läänemaal kuus protsenti (12 puuki 200 uuritust). Samas aga olid 2012. aastal uuritud Saaremaa puukidest umbes 20–30 protsenti Borrelia-positiivsed. Pärnumaal oli see näitaja peaaegu sama. «Üle Eesti ongi see näitaja keskmiselt 15 protsenti, varieerudes neljast protsendist kuni 30 protsendini,» lausus Julia Geller TAIst.
Samuti mainis Geller, et Tartu-, Valga-, Võru- ja Ida-Virumaal on Borrelia suhtes positiivseid puuke mõne protsendi võrra rohkem, mis võib olla tingitud sellest, et Ida- ja Lõuna-Eestis on kaks puugiliiki – laanepuuk ja võsapuuk. Seejuures diagnoositakse puukborrelioosi Ida-Virumaal kõige vähem.
Kui aastatel 2006 kuni 2009 uuritud Saaremaa puukidest olid Borrelia-positiivsed 11 protsenti, siis Ida-Virumaal oli see protsent 16. Samas tunnistas Geller, et puugid ei ole kõikjal ühtlaselt levinud. «Oleme käinud Ida-Viru metsades, kus lähedal on suvilad ja eramajad. Inimesed, kes seal päris kaua elavad, väidavad, et aastakümnete jooksul pole nad kunagi näinud puuke enda ega koduloomade peal,» selgitas teadur.
Gelleri arvates ei pruugi seega kõrge borrelioosi haigestumise tase teatud maakonnas olla seotud puukide arvukuse või puukide infitseeritavusega, vaid pigem on põhjuseks ülediagnoosimine, mitteühtlane puukide levimus või näiteks looduslikud eripärad ning inimeste harjumused ja elukombed.
«Kui borrelioosi diagnoos kergekäeliselt ära pannakse, võib jääda tegelik haigus üldse ravimata. Näiteks võib inimesel olla hoopis vähk, aga ta saab borrelioosi diagnoosi ja vale ravi,» tõdes doktor Maimets.
Borrelioosi antibiootikumiravi kestab kaks kuni neli nädalat. «Ametlik seisukoht on selline, et kui puukborrelioosi on üks kord korralikult ravitud, siis seda uuesti ravima ei pea,» kinnitas Maimets, kelleni on jõudnud patsient, kes on saanud kahe aasta jooksul 13 antibiootikumikuuri borrelioosi raviks.
Maimetsa sõnul ei juhtu tegelikult üldjuhul midagi, kui inimene borrelioosiga arstile ei jõua: «Pikaajalisi kahjustusi üldjuhul ei teki ka siis, kui haigus jääb ravimata. Iga infektsioon lõpeb ära, immuunsüsteem saab üldjuhul sellest jagu ja raskeid tüsistusi peaaegu ei olegi.»
Mõni inimene võibki borrelioosi «püstijalu» põdeda. «See võib piirduda ühe-kahepäevase peavaluga, sest umbes pooled puukborrelioosi haigestunud ei ole kunagi haiguse andnud puuki näinud,» selgitas arst.
Allikas:
http://www.tarbija24.ee/1274412/puukborrelioos-liigne-paanika-voi-tosine-mure
