Zoonoosidega nakatub inimene kas otseselt – haigete loomade ekskreetide ja hammustuste kaudu, neid toiduks tarvitades vms. – või kaudselt – sel juhul kannab haiguse ühelt peremeesliigilt teisele kolmas liik ehk n.-ö. vektor.
Vektoriteks on kõige sagedamini eri liiki lülijalgsed, sealhulgas puugid.
Zoonoosid on levinud kõigil mandritel .
Zoonoossete viiruste vektorite levikut võib soodustada see, kui suureneb rahvastiku tihedus ja aktiivsus (turism, muutused põllumajanduses ja maakasutuses), saastub keskkond, eriti raskmetallidega, ning muutub kliima.
Näiteks raskmetallid kahjustavad puukide kitiinkesta, mistõttu nad muutuvad liikuvamaks, agressiivsemaks ning ka nakatuvad kergemini.
Nimetatud tegurid mõjutavad ka kõiki teisi asjaosalisi: viirusi endid, peremees- ja reservuaarliike.
Kui nende kokkupuuted sagenevad, kandub haigus hõlpsamini üle.
Looduses säilib haigustekitaja nn. reservuaarloomades (mets- ja koduloomad).
Üle kogu maailma on zoonoosidele omane, et nad suudavad looduses pikka aega stabiilselt alles püsida.
Küll aga on loodusolud (kliima, maastik, taimestik, putukad, loomastik) eri aladel väga erisugused, mistõttu erinevad paiguti ka viiruste molekulaarbioloogilised ja muud omadused.
Eesti zoonoosidest ohtlikem on puukentsefaliit .
Võrreldes paljude teiste Euroopa maadega haigestutakse Eestis puukentsefaliiti suhteliselt palju. Puukentsefaliidi viiruse vektorid on võsapuuk (I. ricinus) ja laanepuuk (I. persulcatus).
Viirusel on kolm alltüüpi: Lääne alltüüp, Kaug-Ida alltüüp ja Siberi alltüüp.
Lääne alltüüp on levinud Euroopas võsapuugi levikualal, Kaug-Ida ja Siberi alltüübid Aasia maades (Venemaa, Siber, Jaapan, Hiina) ning Eesti, Läti ja Soome laanepuugi levikualal.
Eestis on leitud kõiki kolme alltüüpi.
Lääne alltüüpi on leitud võsapuukidest, juttselg-hiirtest ja haigetest inimestest.
Siberi alltüüpi on leitud laanepuukidest, Kaug-Ida alltüüpi aga tavaleethiirest.
Mõlemad puugiliigid toimivad nii viiruse vektorite kui ka reservuaaridena: viirus kandub emaspuugilt üle munadesse ja seetõttu võivad olla nakatunud kõik puugi arengustaadiumid (munad, vastsed, nümfid, valmikud).
Põhiliselt ainult nümfid ja täiskasvanud puugid suudavad kanda viiruse üle inimestele.
Kui Euroopas levitab haigust peamiselt võsapuuk, siis Eestis mõlemad liigid.
Puukide levikualade uurimist Eestis alustas Asta Vilbaste 1957. aastal.
Võsapuuk on levinud kõikjal Eestis, aga laanepuuk vaid seitsmes maakonnas (Tartu-, Ida-Viru-, Pärnu-, Põlva-, Võru-, Valga- ja Jõgevamaa).
Neis maakondades on laanepuuk aga arvukam kui võsapuuk.
Võsapuuk tegutseb aprillist novembrini, kusjuures Eesti lääneosas (Läänemaa, Saaremaa, Pärnumaa lääneosa) on puuke palju ning võsapuugi nümfe on seal neli-viis korda rohkem kui täiskasvanud puuke.
Puukentsefaliidi viiruse eraldamiseks koguti materjali kõigi Eesti maakondade eri paigus.
Alates 1974. aastast on viirust eraldatud puukidest.
Keskmiselt on Eestis puukentsefaliidi viirusega nakatunud 1,6% puuke.
Võsapuukidest on viirusega nakatunud neli-viis korda väiksem osahulk kui laanepuukidest.
Leidsime, et oma endeemilistel levikualadel (s.t. maakondades, kus puukentsefaliiti haigestumise tase on kõrge) kannavad nakkust 0,4% võsapuuke ja 5,2% laanepuuke.
Võsapuugist on leitud viiruse Lääne alltüüpi, mis on geneetiliselt sarnane mujal Euroopas, iseäranis aga Lätis ja Leedus levinud sama tüüpi viirusega .
Siberi alltüübi tüvedest (mis on eraldatud Eestis, Lätis, Soomes, Lääne-Venemaal) on leitud uusi geneetilisi markereid (pärilikkusaine juppe, mille järjestust saab kindlaks teha ja võrrelda eri isenditel, et mõõta nende sugulust), mis näitasid, et Baltimaades, Soomes ja Venemaa Euroopa-osas levinud Siberi alltüübi tüved on omavahel lähedalt sugulased.
Need moodustavad omaette n.-ö. Balti liini, mis geneetiliselt erineb Siberis ja Kaug-Idas levinud Siberi alltüübi põhiliinist .
Lääne ja Siberi alltüüpi viirused ei erine mitte ainult geneetilise struktuuri, vaid ka virulentsuse poolest, põhjustades erisuguse kliinilise pildi ja eri raskusega haigestumisi.
Sellest hoolimata paiknevad haigusohtlikumad maakonnad nii viiruse Lääne alltüübi levikualadel (Saaremaa, Läänemaa) kui ka Lääne ja Siberi alltüübi ühisel levikualal (Tartumaa, Pärnumaa, Ida-Virumaa) .
Lääne alltüübi levilal on põhjuseks võsapuugi suur arvukus ja pikk aktiivsushooaeg, kahe alltüübi ühisalal aga laanepuugi suur nakkusohtlikkus ja kahe puugiliigi koosmõju.
Võib öelda, et võrreldes paljude teiste Euroopa maadega on Eesti olukord ainulaadne: meil on levinud kaks puukentsefaliidi viiruse vektori liiki, nii saavad siin levida kõik kolm Euroopas ja Aasias leitud viiruse alltüüpi.
On tõestatud, et puugid võivad olla nakatunud mitme haigustekitajaga ühel ajal ning kanda need korraga üle ka inimesele.
Peale puukentsefaliidi kannavad puugid veel borrelioosi tekitajat bakterit Borrelia’t, anaplasmoosi tekitajat bakterit Anaplasma phagocytophilum, babesioosi tekitajat alglooma Babesia jm. haigustekitajaid.
Nimetatuid on leitud mõlemast puugiliigist Lääne- ja Harjumaal ning laanepuukidest Tartumaal.
Et borreeliat kannab meil palju puuke, siis sageli nakatuvad inimesed korraga entsefaliiti ja borrelioosi. Sääraseid seganakkusi on Eesti tervisekaitseinspektsioon registreerinud alates 2005. aastast Harju-, Ida-Viru-, Põlva-, Saare-, Tartu- ja Võru maakonnas.
Seda probleemi on asutud uurima ka viroloogilisel tasandil.
Veera Vassilenko (1930) on viroloog, meditsiinikandidaat.
Pannud aluse viiruszoonooside (puukentsefaliit, sääseentsefaliidid, hantaviirusnakkused) uurimisele Eestis ning esimesena Eestis eraldanud zoonooside (puukentsefaliidi, Sindbis-viiruse ja Saaremaa hantaviiruse) tekitajaid. Uurib patogeene, mida kannavad üle puugid, sääsed, väikenärilised ja linnud, ja nõnda tekitatud haigusi, viiruste bioloogiat, geneetikat ja levikut.
Allikas:
http://www.loodusajakiri.ee/eesti_loodus/artikkel3195_3169.html
