Viimastel aastatel on puukborrelioosi haigestumine Eestis järsult tõusnud
Puuk sööb kolm korda elus ja ainult verd.
Kui ta juhtub imema mõnelt linnult, näriliselt või suurelt imetajalt borrelioosi tekitava bakteriga nakatunud verd, võib ta selle bakteri järgmise toidukorra ajal edasi anda.
Näiteks inimesele.
Ehkki Eestis elab kahte liiki puuke – võsa- ja laanepuuk – pole inimesel vahet, kumma ta külge korjab: neid suudavad eristada vaid spetsialistid ja haigusi võivad kanda mõlemad.
Üksnes elupaiga suhtes on neil pisut erinevad eelistused.
Üksnes elupaiga suhtes on neil pisut erinevad eelistused.
"Laanepuuk tahab pigem tiheda alustaimestikuga metsi, tema inimesele päris koju ei roni, aga võsapuugi võib saada ka mõnest linnapargist," selgitab Maarja Ader, kes kaitses äsja Tartu tervishoiukõrgkoolis lõputöö puukide asustustihedusest ja borrelioositekitajate kandmisest.
Palavat pelgab, aga talve ei karda
Sõltuvalt temperatuurist ja niiskusest võib puuk elada kuus kuud kuni kuus aastat ja suurem osa sellest ajast veedab ta sõna otseses mõttes rohujuure tasandil.
"Puuk elab kõdus, pinnases," seletab Ader. "Sealt tuleb ta sobiva ilma korral taimestiku peale alles siis, kui on vaja peremeeslooma jahtida, muidu ta kodust väljas ei käi."
Puuk hakkab ringi vaatama kevadel, kui temperatuur on ületanud 5, veel parem aga 7 plusskraadi; mida suurem õhuniiskus, seda parem. Samas – päris troopilist palavust puuk kah ei talu, kuumal südasuvel eelistab ta vaikselt kodus istuda.
"Enamasti on puugid kõige aktiivsemad aprillis-mais ning siis sügisel: septembris ja oktoobris," tutvustab Ader. "Praegune suvi tundub puukidele aga päris hästi sobivat."
Süüa otsib viie meetri raadiuses
Kui putukad teevad talvitumiseks põhjalikke ettevalmistusi – söövad end rasva ja viivad puhta vee sisalduse organismis miinimumini, et see jääkristalle moodustama hakates rakke ei lõhuks –, siis ämblikulaadsete klassi kuuluval puugil on ükskõik, millal külmaks läheb.
Talve võtab ta vastu seal, kus talv teda tabab. Langeb temperatuur alla viie kraadi, muutub ta lihtsalt loiuks; kestab külmem periood pikemalt, läheb puugi organism diapausi – puhkeolekusse, kus ainevahetus on viidud nii aeglaseks kui eluspüsimiseks vähegi võimalik.
"Ta ei tegutse; lihtsalt ta elutsükkel läheb pikemaks," nendib Ader.
Emane puuk – kuramaaž isasega toimub enamasti söögilaua taga, näiteks koera või rebase seljas – muneb 2000–3000 muna. Sedavõrd suur järglaste arv näitab looduses enamasti kahte asja.
Esiteks, vanem laste eest ei hoolitse, igaüks vaatab ise, kas ja kui kaua tal elada õnnestub. Teiseks, suguküpseks saavad üsna vähesed, suurema osa pistavad teised elukad varem nahka.
Puugil on kolm elustaadiumit. Munast kooruvad vastsed – väikesed ümmargused poolläbipaistvad loomakesed. Vastsed võtavad elu esimeseks söögikorraks ette mõne hiire, rohus ringi sahmiva linnu või koguni sisaliku.
Kui kõht täis, vastne kestub. Nümfistaadiumisse jõudnud puuk on juba päris puugi moodi, ainult et hulga pisem. Temagi imeb endal korra kõhu täis ja kestub. Nüüd on puuk täiskasvanud, valmis võtma oma elu kolmanda, viimase kõhutäie ja pidama pulmi.
Kuna puuk sööb vaid kolm korda, peab ta väga hoolikalt kaaluma, kuidas ja millele saadud energiat kulutada. See on ka üks põhjus, miks puuk ei roni puu otsa – erinevalt üsna levinud arvamusest.
Puuk lihtsalt ei jaksa puu otsa ronida. Lisaks poleks tal seal ka midagi peale hakata, sest ohvrit otsides on puuk passiivne passija.
Metsast tulles tee puugiseire
Eelistatult loomaradade ääres elavad puugid ronivad rohukõrtele ja jäävad lootma hea õnne peale, et neist möödub keegi, kellele end takjanupuna külge haakida.
Puuk ei aja kedagi taga ega jaksa ka ise põgeneda. Ühe toidukorra otsingul kõnnib puuk ringi kõige rohkem viie meetri raadiuses.
Süües võib puuk koos verega sisse imeda bakteri suurest grupist üldnimega Borrelia. Nende, puukborrelioosi põhjustavate bakterite looduslik reservuaar on linnud, närilised ja ulukid.
Järgmises elustaadiumis toitudes võib puuk kanda Borrelia üle uuele ohvrile. Aga võib juhtuda ka, et puuk hoopis vabaneb bakterist.
"Norras tehtud uuringud näitasid, et metskitsede suure asustustiheduse korral on Borrelia esinemissagedus puukidel keskmisest palju väiksem," tutvustab Ader kolleegide tööd.
See tähendab, et kitse organism hakkab Borrelia’ga võitlema – nagu organism sissetungijaga ikka – ja tal moodustuvad verre Borrelia vastased immuunkompleksid. Kui nüüd puuk joob sellise immuunkompleksiga verd, võtab ta sisulistelt rohtu, mis tapab Borrelia ka tema organismis.
Võimalik, et Eestis on selliseid nii-öelda ravikitsesid vähevõitu; võimalik, et puugihammustuse saanud inimesed pöörduvad tihedamini arsti poole; võimalik, et borrelioosi on hakatud sagedamini diagnoosima.
Kindel on see, et borrelioosi nakatumise arv aasta-aastalt tõuseb. Kui 2000–2007 oli aastas vähem kui 1000 haigestumisjuhtu, siis tunamullu registreeriti Tervise Arengu Instituudi andmeil 1546 haigestumisjuhu. Sealjuures oli see näitaja vahepealsetel aastatel veelgi suurem.
Puukidel Borrelia esinemissagedust uurinud Ader kinnitab, et vähemalt Lõuna-Eestis kannab seda bakterit iga kolmas puuk. Mis tähendab, et pärast metsaskäiku tuleb end kiiresti üle vaadata.
Õnneks ei kuku külge hakanud puuk kohe verd imema nagu sääsk. Tal võib kuluda sobiva söögikoha leidmiseks terve ööpäev. Samuti ei pruugi Borrelia kohe esimese suutäiega üle kanduda.
"Eri allikate väitel võtab nakatumine aega keskmiselt 24 kuni 48 tundi, kuid üksikutel juhtudel võib see toimuda ka palju kiiremini," veenab Ader ettevaatlikkusele.
Paraku kannavad puugid peale borrelioosi edasi veel tervet hulka haigusi. Neist tuntuim ja kõige ohtlikum on puukentsefaliit.
Borrelioosi sümptomeid on seinast seina
Borrelia bakter kandub puugilt inimesele edasi sülje, väljaheidete, oksega. See on ka üks põhjus, miks soovitatakse puuk eemaldada pintsettidega – muidu võivad Borrelia-bakterid sattuda kätele ja sealt näiteks silma.
Kui Borrelia on jõudnud inimese verre, otsib ta endale organismis koha, kus elama hakata. Huvi pakuvad talle näiteks süda, liigesed ja aju.
End sisse seades häirib ta meie loomulikku sisekeskkonda ja protsesse ning selle tagajärjel tekib tõbi, mis võib endast märku anda väga mitmesuguste sümptomitega. Alates nahalööbest ja gripile omasest palavikust-lihasvalust; halvemal juhul võib kujuneda välja südamelihase põletik või ajukelmepõletik.
Kuigi kõik Borrelia bakterid ei pruugi kaugeltki haigust põhjustada, tuleb igal juhul pöörduda arsti poole, kui puugihammustuse ümbrus märklauana punetama hakkab. Kiiresti jaole saades on Borrelia seljatatav lihtsa antibiootikumikuuriga.
Allikas:
